Suur eelvaade Rio korvpalliturniirile: USA taas ülivõimas, nende järel erakordselt põnev heitlus

Kevin Durant (5) otsustas erinevalt LeBron Jamesist, Russell Westbrookist, James Hardenist ja Stephen Curryst sel suvel USA koondist aidata. Foto: Kyle Terada/USA Today Sports

Korvpall on kergejõustiku kõrval suveolümpiamängude suurim magnet ja enam pole palju jäänud - pall visatakse lahti juba laupäeval. Postimees tutvustab igat meeskonda ja hindab nende võimalusi kõrgesse mängu sekkuda.

Põhimõtteliselt võib 12 meeskonda jagada kolme gruppi: USA, kaheksa (hõbe- ja pronks)medalipretendenti ning kolm autsaiderit. Keskendume loomulikult eelkõige tugevamatele tiimidele ning võtame esmalt ette A-alagrupi ja seejärel loodetavasti äärmiselt tasavägiseks kujuneva B-grupi. Mõlemast grupist pääseb veerandfinaalidesse neli esimest.

A-alagrupp:

Foto: Kuvatõmmis

USA

Viimaste aastate saavutused: 2008. ja 2012. aasta OM-kuld, 2010. ja 2014. aasta MM-kuld

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Pole midagi öelda, hoolimata paljudest puudujatest on kokku saadud muljetavaldav seltskond. Pekingis ja Londonis olid kohal sisuliselt kõik megastaarid eesotsas LeBron Jamesi ning Kobe Bryantiga, seekord on meeskonna «näoks» juuli alguses Oklahoma City Thunderist Golden State Warriorsi siirdunud Kevin Durant.

Ameeriklaste trumbiks peaksidki olema pikad, liikuvad ja hea viskega ääremängijad. Muul maailmal on Duranti, Paul George’i ja Carmelo Anthony vastu raske rohtu leida, sest sobivaid kujusid lihtsalt pole. Kehatüübilt ja oskuste poolest on neile kõige lähedasem prantslaste Nicolas Batum, aga näiteks Hispaanial pole sellist meest kunagi olnud. Kahel eelmisel olümpial saadi sellest hoolimata USA-le hästi vastu, aga nende tuumik on ilmselt juba liiga vanaks ja aeglaseks jäänud. Just Pekingi legendaarses finaalis oli hispaanlaste n-ö x-faktoriks Rudy Fernandez, aga temagi on iga aastaga pigem grammi võrra kehvemaks läinud.

Tagasi USA juurde. Pärast 2004. aasta Ateena mängudel põrumist on ameeriklased erilise hoolega jälginud, et neil oleks piisavalt häid kaugviskajaid. Ka Rios ei tohiks king selle koha pealt pitsitada, sest lisaks eelnimetatud kolmikule on neil võimalus väljakule panna supersnaiper Klay Thompson ja kaugelt suudavad hästi tabada ka mõlemad mängujuhid Kyle Lowry ja Kyrie Irving. Seega peaks USA edu taaskord põhinema kolmel vaalal: agressiivne kaitse, kiirrünnakud ja kolmesed.

Draymond Green. Foto: Scanpix Foto: Ethan Miller/AFP

Korvi all müttavad seekord DeMarcus Cousins ja DeAndre Jordan. Peakonkurentidel on pikkadega parem seis kui ääremängijatega, nii et siin ei tohiks ameeriklastel nii suurt eelist olla. Vajadusel saab tsentrina tegutseda ka Draymond Green, sest lisaks suurepärasele kaitsemängule toob ta kaasa sööduoskuse ja heal päeval on ta ohtlik ka kolmesejoone tagant. Ent kontrollmängudes on ta olnud selgelt kahvatum kui lõppenud NBA hooajal – ühest küljest on teda ilmselt mõjutanud platsivälised juhtumid (juuli alguse arreteermine ja hiljutine peeniseskandaal), teisalt on tal üsna koguka pallurina raske kiirelt ideaalsesse vormi jõuda.

Kui Green suudaks kõigest hoolimata ikkagi «oma ära teha,» oleks ta ameeriklaste vajalik relv. Kui koondises midagi napib, siis on see just sööduoskus/platsinägemine, mille poolest Green paljudest teistest oma positsiooni mängijatest eristub. Chris Pauli ja LeBron Jamesi olümpiamängudest loobumine annab teoorias palli liigutamise osas ikkagi tunda ja kui Green tsentriks panna, oleks vähemalt ruumi juures. Vähemalt Golden State Warriorsis on see mudel toiminud.

Kui mingis kohtumises lõpp teravaks läheb, vaatavad kõik eelkõige Duranti otsa, kindlasti soovib mänge otsustada ka Anthony, kes on praeguses koondises veterani rollis. 32-aastane New York Knicksi äär oleks võidu korral esimene meeskorvpallur, kes on võitnud kolm olümpiakulda. Et Anthonyl on ette näidata ka pronksmedal 2004. aastast, võib ta kokkuvõttes tõusta nelja medali peale. Seni on meestest neli korda pjedestaalile tõusnud vaid Nõukogude liidu legendid Gennadi Volnov (1 kuld, 2 hõbedat, 1 pronks) ja Sergei Belov (1+0+3).

USA peatreener on endiselt Duke’i ülikooli loots Mike Krzyzewski, aga pärast olümpiat võtab töökoha üle San Antonio Spursi juhendaja Gregg Popovich.

Enne Riot: USA võitis kontrollmängudes kaks korda Hiinat, korra Argentiinat, Venetsueelat ja Nigeeriat. Kõige napim võit oli 35-punktiline, «ilusaima kaotuse» eest saavad sedapuhku diplomi Venetsueela pallurid, muidu hästi esinenud Argentiinast sõideti üle 37 silmaga, Nigeeriast 44 ning Hiinast vastavalt 49 ja 50 punktiga.

Kevin Durant on Rios USA koondise suurim staar. Foto: Scanpix Foto: RONALD MARTINEZ/AFP

Medalipretendendid: Prantsusmaa, Serbia, Austraalia

Prantsusmaa

Viimaste aastate saavutused: 2012. aasta OMi 6. koht, 2013. aasta EM-kuld, 2014. aasta MM-pronks, 2015. aasta EM-pronks

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Materjalilt on Prantsusmaa ilmselt USA kõige ohtlikum konkurent, aga viimastes kontrollmängudes on tegutsetud pigem kahvatult. Liiga palju järeldusi pole mõtet kolmest järjestikusest kaotusest teha, sest Vincent Collet’ hoolealused on juba pikalt kokku mänginud ja peaksid suutma end vajalikul hetkel kokku võtta.

Prantslaste pusletükid on igati adekvaatsed, sest Collet saab väljakule panna osavaid tagamehi (Tony Parker, Nando de Colo, Thomas Heurtel), mitmekügse ääre Nicolas Batumi ja üksteist hästi täiendavaid pikki (Boris Diaw, Rudy Gobert, Joffrey Lauvergne).

Nuriseda saab vaid Collet’ otsuse üle jätta meeskonnast välja hea viskekäega Evan Fournier, sest puhtaid viskajaid peale Mickael Gelabale’i tiimis polegi. Abi oleks olnud ka mõnest tõelisest keskmängijast, kes oleks saanud NBA ühele paremale kaitsemängijale Gobert’ile vahetust anda, aga Joakim Noah ja Ian Mahinmi otsustasid koondisekutsest loobuda.

Kui paljudel konkurentidel on koosseisus 10-11 päris tipptasemel pallurit, siis prantslastel on pingi tagumises otsas Antoine Diot, Florent Pietrus ja Charles Kahudi. Väga kahtlane, kas nad näiteks Serbia või Hispaania koosseisu mahuksid. Esimesel kahel oleks veel mingi võimalus, aga kogu elu Prantsusmaal mänginud Kahudil ülisuure tõenäosusega mitte. Aga jõuline Pietrus võib turniiri edenedes päris tähtsat rolli etendama hakata, sest temal ja Collet’l on mingi eriline side ja tihti hakkab Prantsusmaa mäng kaitsva orientatsiooniga ääre platsile tulles ühtäkki sujuma.

Nagu ka Prantsusmaale, siis oleks kõikidele medalit ihkavatele koondistele juba väike võit, kui pärast alagrupiturniiri satutaks USAst erinevale tabelipoolele. Oletades, et USA tuleb A-grupis esimeseks, oleksid eelisseisus A-grupi teine ja neljas ning B-grupi esimene ja kolmas.

Enne Riot: Prantsusmaa pääses olümpiale juuli alguses Filipiinidel toimunud lisavalikturniiri kaudu, kus muuhulgas alistati Kanada ja Türgi. Juuli lõpus ja augusti alguses tunnistati kontrollmängudes aga Serbia (88:105), Horvaatia (70:76) ja Argentiina (79:86) paremust. Tõsi, tiimi au, uhkus ja südametunnistus Tony Parker viimastes kohtumistes kaasa ei teinud.

Tony Parker ajakirjanike piiramisrõngas. Foto: Scanpix Foto: Pacific Press/Pacific Press/Sipa USA

Serbia

Viimaste aastate saavutused: 2013. aasta EMi 7. koht, 2014. aasta MM-hõbe, 2015. aasta EMi 4. koht

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Serbia on pärast kümnendi alguse mõõnaperioodi taas kõrges mängus. 2014. aasta MMil hõbemedali võitnud koosseisu tuumik on mõne erandiga säilitatud ja uue dimensiooni lisab võimsa arengu teinud 21-aastane korvialune jõud Nikola Jokic.

Kõige olulisem puuduja NBA klubi Minnesota Timberwolvesi ääremängija Nemanja Bjelica, keda segab parema jala närvipõletik. Peatreener Aleksandar Djordjevic otsustas koondisest eemale jätta Koljati-mõõtu tsentri Boban Marjanovici (222 cm), sest ta ei osalenud juuli alguses toimunud olümpiakvalifikatsiooniturniiril. Tuntumatest mängijatest on puudu veel Nenad Krstic, aga ta on juba 33-aastane ja vigastused pole lasknud tal kunagist vormi taastada.

Serbia koondist ei tunneks ära ilma Moskva CSKA mängujuhi Miloš Teodosicita. Korraks oli oht, et kevadel elu esimese Euroliiga tiitli võitnud Teodosic peab olümpiat kõrvalt vaatama, aga kontrollmängus Argentiinaga saadud sõrmevigastus ei tohiks teda siiski platsilt eemal hoida. Iseasi, kas ta on juba esimesteks kohtumisteks sajaprotsendiliselt valmis. Teine tagamees Nemanja Nedovic vigastas samas matšis jalga ja tema seis on veelgi suurem küsimärk.

Nedovici puudimuse kannataks Serbia veel kuidagi ära, aga Teodosic on endiselt meeskonna võtmemängija. Tagaliinis kannab lisaks neile suurt koormust üks paremaid Euroopas mängivaid viskavaid tagamängijaid Bogdan Bogdanovic, äärtest peaks esile tõusma tema klubikaaslane Istanbuli Fenerbahcest Nikola Kalinic ja korvi all aitab Nikola Jokicit suure kere ja võimsa habemega Miroslav Raduljica.

Medal on Serbiale kindlasti jõukohane, aga USAst, Hispaaniast või Prantsusmaast ei saa nende šansse esialgu paremaks pidada.

Enne Riot: kodusel olümpiakvalifikatsiooniturniiril ei jäetud konkurentidele mingit võimalust ja finaalis alistati Puerto Rico koguni 108:77. Kolmest hiljutisest kontrollmängust võideti kaks: Prantsusmaa alistati üllatavalt kindlalt 105:88, Argentiinalt võeti vastu 74:79 kaotus ja viimati oldi 86:77 üle Horvaatiast.

Miloš Teodosic. Foto: Scanpix Foto: PEDJA MILOSAVLJEVIC/AFP

Austraalia

Viimaste aastate saavutused: 2012. aasta OMi 7. koht, 2014. aasta MMi 12. koht, 2013. ja 2015. aasta Okeaania meistrid

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Austraalia pole (veel) nii võimas korvpallimaa kui näiteks Prantsusmaa ja Serbia, aga nelja parema hulka pääs poleks sellegipoolest tohutu üllatus. Viis praegust NBA meest (Andrew Bogut, Patrick Mills, Matthew Dellavedova, Joe Ingles, Aron Baynes) ja kaks endist (David Andersen, Cameron Bairstow) räägivad enda eest. Seega kuulub Roheline manner pigem medalipretendentide hulka kui samasse patta Hiina ja Nigeeriaga.

Millsi ja Dellavedova veetav tagaliin saab oma ülesannetega ilmselt hakkama, hoopis suurem küsimärk on korvialune tsoon ja eelkõige Andrew Bogut. NBA finaalis saadud põlvevigastus tähendas 2005. aasta NBA drafti avavalikule mängupausi ja koondisesuve esimese kohtumise pidas ta alles paar päeva tagasi.

213 cm pikkune Bogut on sisuliselt terve karjääri vigastustega kimpus olnud ja 31-aastaselt pole ta nagunii enam sama heas füüsilises vormis kui viis-kuus hooaega tagasi. Austraalia koondise abitreenerina töötava kunagise Chicago Bullsi tsentri Luc Longley sõnul jäi ta hoolealuse esimese matšiga rahule, sest vähemalt suutis Bogut platsil normaalselt ringi liikuda.

Parem oleks, et Bogut jalad alla saaks, sest teist tema ampluaaga pallurit Austraalial ei ole. Aron Baynesil on samuti suur keha ja oskus kaitses kohta valida, aga Bogut on heal päeval võimeline mängu valitsema ka n-ö teisel korrusel.

Kahju, et Riosse ei sõitnud maailma üks andekamaid noormängijaid Ben Simmons (20), pärast eelmisel aastal saadud rasket põlvevigastust pole koondises ka Dante Exumit (21). Pärast Boguti ja Inglesi loobumist peaks just nemad olema tulevase Austraalia koondise nurgakivid.

Enne Riot: kontrollkohtumistest on raske suuri järeldusi teha. Ühena vähestest alistati Argentiina (84:83), kindlalt oldi üle ka Hiinast (82:53), aga Leedule jäädi alla 68:81 ja Brasiiliale koguni 67:96.

Patrick Mills hoolitseb Austraalia skooritegemise eest. Foto: Scanpix Foto: EMMANUEL DUNAND/AFP

Autsaiderid: Venetsueela ja Hiina

Venetsueela

Viimaste aastate saavutused: 2013. aasta Ameerika meistrivõistluste 5. koht, 2015. aasta Ameerika meistrid

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Venetsueela ja Hiina peaksid jagama A-grupi kaks viimast kohta, aga omavahelises matšis on ilmselt väike eelis mullu üllatuslikult Ameerika meistriks tulnud Venetsueelal. Peale seda, kui NBA klubi Brooklyn Netsi nimekirja kuuluv Greivis Vasquez pidi jalavigastuse tõttu Riost loobuma, saab kooseisu iseloomustada kahe sõnaga: ühtlane ja mittemidagiütlev. Suurem osa teenib leiba kodumaal, aga kui arvestada, et sisuliselt sama tiimiga võideti eelmisel aastal Ameerika meistrivõistluste poolfinaalis NBA palluritega palistatud Kanadat, ei saa sealne tase väga nõrk olla.

Enne Riot: juulis peeti kokku kuus kontrollmängu ja võideti ainult Valgevenet. Kindlalt jäädi alla USA-le, Leedule ja kahel korral Hispaaniale, napilt kaotati ka Hollandile.

Hiina

Viimaste aastate saavutused: 2012. aasta OMi 12. koht, 2013. aasta Aasia meistrivõistluste 5. koht, 2015. aasta Aasia meister

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Hiina alagrupist edasijõudmine võrduks imega, sest kvaliteetseid mängijaid lihtsalt napib. Pärast Yao Mingi karjääri lõppu on koondise liider olnud Yi Jianlian, aga tema kõrval pole stabiilseid tegijaid esile kerkinud. Selle aasta NBA draftis valiti 43. positsioonil 217 cm pikkune ja 20-aastane Zhou Qi, aga ka temal läheb vanusest johtuvalt küpsemiseks veel aega.

Enne Riot: juuli keskel alistati nii Prantsusmaa kui Saksamaa B-koondised, aga pärast seda on saadud neli suurt kaotust. Neist kaks tulid USA käe läbi ning üks Brasiilialt ja Austraalialt.

B-grupp:

Foto: Kuvatõmmis

Medalipretendendid: Hispaania, Leedu, Argentiina, Horvaatia, Brasiilia

Hispaania

Viimaste aastate saavutused: 2012. aasta OM-hõbe, 2013. aasta EM-pronks, 2014. aasta MMi 5. koht, 2015. aasta EM-kuld

Koosseis

Foto: Kuvatõmmis

Nii Pekingis kui Londonis USA-d kimbutanud Hispaanial jääb seekord eemale vaid üks, aga tähtis lüli -  keskmängija Marc Gasol. Kui tema välja jätta, said valitsevad Euroopa meistrid ilmselt kokku parima võimaliku koosseisu.

Hispaanlastel tuleb endiselt toetuda vanale kaardiväele. Marc Gasoli vanem vend Pau on endiselt rünnakuliider ning tagaliinis ehitavad mängu Jose Calderon, Sergio Rodriguez ja Sergio Llull. Endiselt on rivis ka viskekahurid Juan Carlos Navarro ja Rudy Fernandez. Kaptenina jätkab 36-aastane Felipe Reyes.

Viimasena jättis peatreener Sergio Scariolo koondisest välja Fernando San Emeterio. Kodustatud mängijana on viimastel aastatel suurturniire mänginud Nikola Mirotic, varem oli selles rollis Serge Ibaka.

Ühelt poolt on Hispaanial põhitegijate kogemusi vaja, aga USA vastu jäädakse ilmselt aeglaseks. Raske on välja pakkuda koosseisu, mis suudaks ameeriklastega kaasa joosta. Teiste vastastega ei tohiks selliseid probleeme tekkida ja hoolimata mitmetest puudujatest tuldi möödunud aastal Euroopa meistriks. Kui pärast 2014. aasta koduse MMi põrumist tundus, et Hispaania hiilgeajad hakkavad läbi saama, siis erinevalt jalgpallikoondisest see nii pole.

Enne Riot: neli võitu ja kaks kaotust. Kahel korral jäädi alla Leedule, aga eeldatavalt nõrgematest jalutati rahulikult üle. Mõlemal korral alistati Venetsueela, võideti ka Elevandiluurannikut ja Angolat.

Pau Gasol veab endiselt Hispaania rünnakuid. Foto: Scanpix Foto: JON NAZCA/REUTERS

Leedu

Viimaste aastate saavutused: 2012. aasta OMi 8. koht, 2013. ja 2015. aasta EM-hõbe, 2014. aasta MMi 4. koht

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Leedu korvpallis pole praegu just hiilgeajad, aga tase on nii kõrge, et poolfinaal on igati reaalne eesmärk. Pärast Šarunas Jasikeviciuse karjääri lõppu on Leedu koondise kaubamärgiks olnud tugev eesliin, ent rahvusvahelise klassiga tagamängijaid napib.

Seda imekspandavam, kuidas nii selge puudujäägiga koosseis suudab nii stabiilselt medalimängu sekkuda. Ka nüüd polnud peatreeneril Jonas Kazlauskasel üldsegi lihtne nuputada, keda võtta ja keda jätta. Lisaks n-ö kvaliteetmängijatele Mantas Kalnietisele ja Renaldas Seibutisele pääsesid tagameestest seekord Kazlauskase valikusse Vilniuse Lietuvos rytases keskmiselt 20 minutit platsile saanud Adas Juskevicius, Kreeka tugevuselt teises liigas (!) mänginud Vaidas Kariniauskas ja Hispaania liiga tagumise otsa klubis Manresa leiba teeninud Marius Grigonis.

Eesliinis on kõige olulisemateks lülideks endiselt Jonas Maciulis ja Jonas Valanciunas. Põnev on jälgida ka Arvydas Sabonise poja Domantase arengut, sest erinevalt eelmise aasta EMist on tal seekord lootus tähtsatel hetkedel rohkem platsile saada. Puudujatest tuleb esile tõsta seljaga kimpus olevat ja endiselt klubi otsivat Donatas Motiejunast.

Enne Riot: Leedu kontrollmängud on olnud ilmselt kõige tasavägisemad. Hispaaniat võideti kahe ja lisaajal nelja punktiga, Argentiinale jäädi aga lisaajal ühe punktiga alla. Juuli viimasel päeval alistuti Brasiiliale kahe silmaga. Üks rahulikum mäng saadi vahepeal ka: Austraalia alistati 81:68.

Jonas Valanciunas (palliga). Foto: Scanpix Foto: JON NAZCA/REUTERS

Argentiina

Viimaste aastate saavutused: 2012. aasta OMi 4. koht, 2013. aasta Ameerika meistrivõistluste pronks, 2014. aasta MMi 11. koht, 2015. aasta Ameerika meistrivõistluste hõbe

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Ilmselt olümpiamängude kõige uskumatum koondis. Emanuel Ginobili, Luis Scola ja Andres Nocioni viisid argentiinlased võiduni juba 2004. aasta Ateena olümpial, koosseisu kuulus ka toona 21-aastane Carlos Delfino. Nüüd on samad mehed ikka põhitegijad ja kontrollmängude põhjal tundub, et vorm on suurepärane.

Nooremast põlvkonnast pole ligi 15 aasta jooksul samaväärseid tegijaid peale tulnud, kuigi tagaliinis on Facundo Campazzo ja Nicolas Laprovittola igati vajalikud lülid. Raske näha, kuidas vanadekodule lähenev koosseis pika turniiri vastu peaks, sest juba alagrupis läheb andmiseks. Kui Nigeeria välja jätta, on ülejäänud neli vastast väga tugevad ja puhkamiseks aega ei jää. Kui legendaarne nelik piirduks keskmiselt 20-25 mänguminutiga, siis poleks olukord nii keeruline, aga Ginobilit ja Scolat on platsil sisuliselt võimatu asendada.

Neli aastat tagasi jõuti poolfinaali ja juba siis peeti seda pigem imeks. Kui nüüd medalile tuldaks, oleks see ilmselt kui Rio mängude uhkemaid saavutusi.

Enne Riot: Argentiina koondisesuvi algas 37-punktilise kaotusega USA-le ja siis jäädi ühe punktiga 83:84 alla ka Austraaliale. Pärast seda on veteranid võtnud neli muljetavaldavat võitu järjest: kõigepealt alistati lisaajal 86:85 Leedu, siis koguni 97:78 Horvaatia, Serbiast oldi üle 79:74 ja Prantsusmaast 86:79.

Väsimatu vanameister Manu Ginobili (vasakul). Foto: Scanpix Foto: Ethan Miller/AFP

Horvaatia

Viimaste aastate saavutused: 2013. aasta EMi 4. koht, 2014. aasta MMi 10. koht, 2015. aasta EMi 9. koht

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Mullu kukkus tugeva koosseisuga Horvaatia EM-finaalturniiril läbi, kui juba kaheksandikfinaalis häviti Tšehhile. Nüüd on Velimir Perasovici asemel meeskonna tüüri juures Aco Petrovic ja vastutust peab hakkama kandma eelkõige noorem põlvkond.

Korvi all pole sel suvel ülipikka Ante Tomicit ja temast tühjaks jäänud koha peavad täitma Darko Planinic ja Miro Bilan. Horvaatia tugevus seisneb eelkõige viskajates ja ääremängijates: Krunoslav Simon, Bojan Bogdanovic, Mario Hezonja ja Dario Saric on mitmekülgne ja huvitav kooslus ning horvaadid võivad nende toel päris kaugele jõuda.

Suur küsimärk on mängujuhi positsioon, sest Roko-Leni Ukic on iga aastaga pisut kehvemaks jäänud ja Rok Stipcevic peab nii kõrgel tasemel ennast ületama. Vähemalt sisekliima tundub võrreldes eelmise hooajaga parem olevat ja see on juba suur pluss.

Enne Riot: Torinos peetud olümpiakvalifikatsiooniturniiril alistati muuhulgas Itaalia ja Kreeka ja kindlustati olümpiapilet. Viimasel ajal pole vorm enam nii hea olnud, sest 78:97 kaotati Argentiinale ja 77:86 Serbiale. Prantsusmaad võideti aga 76:70 ja paanikaks pole seegi vähimatki põhjust.

Dario Saric (paremal). Foto: Scanpix Foto: MARCO BERTORELLO/AFP

Brasiilia

Viimaste aastate saavutused: 2012. aasta OMi 5. koht, 2013. ja 2015. aasta Ameerika meistrivõistluste 9. koht, 2014. aasta MMi 6. koht

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Vähe sellest, et kodupubliku silme all mängivat tiimi ei tohi kunagi alahinnata, on Brasiilia viimasel kahel suurturniiril näidanud, et nad on ka päriselt väga head.

Viimasel hetkel pidi vigastuse tõttu oodatud olümpiaturniirist eemale jääma brasiillaste viimase kümnendi üks edukamaid mängijaid Anderson Varejao, aga suurem osa tegijatest on kohal. Brasiilia head seisu näitab ka fakt, et Varejao asemel oli neil kohe võimalus kutsuda koondisesse noor Chicago Bullsi tsenter Cristiano Felicio.

Kindlasti oleks Varejao riietusruumis väga olulist rolli mänginud ja ta teab kõiki liikumisi une pealt, aga paari aastaga võimsa arengu teinud Felicio näitas lõppenud NBA hooajal selgelt paremaid esitusi kui varsti 34-aastaseks saav Varejao. Pealegi on Brasiilial pikkade osakonnas kasutada teine veteran Nene ja värske Kaunase Žalgirise täiendus Augusto Lima.

Tagaliinis suudavad 33-aastane Marcelinho Huertas ja temast üheksa aastat noorem Raul Neto vastaste kaitse korralikult lahti harutada ning Leandro Barbosa võib tõusta kogu olümpia skoorikuningaks, aga vahepealsed lülid pole kiita. 36-aastased Alex Garcia ja Guilherme Giovannoni on siiski alati kuidagi välja vedanud ja äkki veavad ühe korra veel.

Enne Riot: Brasillia on viimastel nädalatel sammunud võidult võidule. Rumeenia ja Hiina alistamine pole midagi maailmarevolutsioonilist, aga peale nende on jaks üle käinud ka Austraaliast ja Leedust.

Leandro Barbosa. Foto: Scanpix Foto: Jorge Guerrero/AFP

Autsaider: Nigeeria

Viimaste aastate saavutused: 2012. aasta OMi 10. koht, 2013. aasta Aafrika meistrivõistluste 7. koht, 2015. aasta Aafrika meister

Koosseis:

Foto: Kuvatõmmis

Kes nii kaugele jõudnud on, võtku teadmiseks, et sel olümpial Nigeeria koondis ilmselt (anti)rekordeid ei püstita. 2012. aastal viidi Londonis latt lihtsalt liiga kõrgele, sest USA-le kaotati koguni 73:156. 83-punktiline vahe on ülekaalukalt olümpiamängude korvpalliturniiri ajaloo suurim ja loomulikult tähistas uut tippmarki ka USA visatud 156 punkti.

Nigeeria jääb B-grupis suure tõenäosusega viimaseks, aga heal päeval on nad suutelised ühte viiest tugevamast üllatama. Potentsiaali oleks olnud ehk veelgi enamaks, aga Nigeeria kaks praeguse aja kuulsaimat pallurit ehk Portland Trail Blazersis mängivad Al-Farouq Aminu ja Festus Ezeli jäävad Riost klubi soovil eemale. Küll on koondises hooajal 2009/2010 Kalev/Cramos mänginud 180 cm pikkune tagamees Josh Akognon.

Enne Riot: viimastel nädalatel on välja tuldud vaid ühe korra ja siis saadi Houstonis 66:110 pakk USA-lt.

***

Kogu olümpiaturniiri ajakava saab näha SIIT!