Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/06/5692191t1hacde.jpg)
Postimees koostöös Eesti olümpiakomiteega kogus kahe nädala jooksul Eesti inimeste erilisi olümpiamälestusi. Kokku jagas on oma meenutusi ja olümpialugu ligi 200 olümpiafänni. Kõigi mälestuse saatnute vahel loositi välja vinge LED televiisor. Loosiõnn naeratas Kevin Piperalile. Järgnevalt pakume lugemiseks valikut kampaania teisel nädalal kogutud põnevamatest ja erilisematest lugudest. Avaldatud lugude autoritele kingib Eesti Olümpiakomitee Montoni Rio OM Eesti koondise särgi.
Autor: Archibald Kald
Mina olen suur olümpiamängude fänn juba aastast 1992, kui toimusid nii Albertville'i talimängud kui ka Barcelona suvemängud, olin siis alles 9-aastane ning veel väga sport ei huvitanud. Aga see oli sündmus, kus tublid sportlased jooksid, ujusid, heitsid igasuguseid vahendeid, mängisid palli jne.
Eriti meeldejäävad olid mitmete sportlaste võidujoovastuses taevasse tõstetud käed ja õnnepisarad. See vapustas ikka väga! Samuti ei teadnud ma veel siis, et Eesti sportlased ka võistlevad ning on suisa medalikonkurentsis. Mäletan seda õhtut, kui istusime perega teleri ees ja vaatasime Erika Salumäe finaalsõitu Neumanni vastu - oli see ikka üks närvesööv võistlus ja pingeline finišijooneheitlus... Uskumatu!
Ja peale seda, kui sai selgeks, et Erika võitis kulla, siis oli ikka uskumatult hea ja uhke tunne küll. Isa läks suisa torti kohe tooma :) Ja no loomulikult medalitseremoonial tagurpidi Eesti lipp, ega see vist ei unune. Aga see polnud tähtis, sest meie Eesti sai esimese taasiseseisvuse järgse kuldmedali!!! Nii lahe ja vinge!!!
Ning kui ka veel hiljem vennad Tõnisted võitsid pronksmedali, siis tundus küll, et Eesti on ikka üks tubli spordiriik küll. Veel jäid meelde sellest ka USA korvpallikoondise võit ja jalgpallifinaal Hispaania ning Poola vahel, mis oli ka ikka võrratu. Tahtsin nii USA ja Hispaania võitu ja need tulidki!!! Mäletan ka seda, et peale seda hakkasin pidevalt spordil silma peal hoidma ja pidevalt jälgima uudiseid. Ka mu esimesed trennid said alguse peale Barcelona OM-i jalgpallikoolis. Hiljem olen jälginud alati pea kõiki alasid ja tulemusi ning kui Monton hakkas tootma EOK vormi, siis olen pidevalt oma kollektsiooni ka täiendanud, sest nii uhke on omadele kaasa elada meie OM-vormis :) Igati lahe ja tore!
/nginx/o/2016/08/06/5692189t1hcb8c.jpg)
Jõudu ja säravaid elamusi Rio 2016 nii meie tublidele sportlastele kui ka kaasaelajatele! Eriti tublid on aga need, kes OM-ile pääsenud ning tulgu tulemused, millised tulevad, need sportlased on saavutanud juba midagi suurt - võimaluse osaleda tippude mängus! Päikest kõigile!
***
Autor: Ilja Toome
Aasta oli siis 2006, millal ma käisin veel alles kolmandas klassis. Meie kehalise kasvatuse õpetaja oli täielik spordifänn, mis on iseenesest väga lahe, sest ma ei ole siiamaani kohanud teist samasugust naisterahvast, kellele sport tähendaks sama palju kui meie tolle aja õpetajale. Päris füüsiliste tundide asemel me istusime kaks tundi klassiruumis ning kuulasime/vaatasime miks Kristina Šmigun on justkui rahvakangelane - just nii suur fänn meie õpetaja oligi. Minu jaoks oli see aga täiesti esimene kokkupuude olümpiamängudega.
***
Autor: Marjon Reila
Kõige eredam olümpiamälestus on aastast 2008, kui Gerd Kanter tegi oma imelise heite. Tema võit tekitas nii tohutult positiivse emotsiooni, et sel õhtul ei saanud me lihtsalt koju jääda. Oli soov minna rõõmustama koos teiste eestlastega ja selleks oli suurepärane võimalus - tol 19. augusti õhtul toimus öölaulupidu, kus esinemiste vahepeal näidati otseülekannet Aktuaalsest kaamerast ja Gerdi heidetest.
/nginx/o/2016/08/06/5692191t1hacde.jpg)
Jah, kogu pidu varjutas keeruline olukord Gruusias, aga olümpiavõidu nägemine külg-külje kõrval teiste kaasmaalastega ja hiljem isamaaliste laulude laulmine Metsatölluga eesotsas tekitas tunde, et elu on ilus ja et ka meie perre võiks sündida üks vägilane, kellele võiks Gerd või Gert nimeks saada. Sellest meeldejäävast ööst ei sündinud hiljem Gerdi, aga tuli Rebeka, kes nüüd sel sügisel alustab kooliteed :)
***
Autor: Marit Pettai
Ateena 2004, oli väga emotsiooniderikas reis Ateena olümpiale, tünnipundi kontserdid "Eesti kohvikus" koos olümpiasangaritega olid äärmiselt meeleolukad!
/nginx/o/2016/08/06/5692183t1h5a5f.jpg)
/nginx/o/2016/08/06/5692185t1h4ee3.jpg)
***
Autor: Ksenija Špakovskaja
Mäletan, et ema rääkis mulle 1980. aasta Moskvas toimuvates olümpiamängudest. Ema oli sel ajal veel kümneaastane ja olümpiamänge vaatas ta kodus telerist. Ema sõnul oli tal väga kahju, kui need vinged olümpiamängud lõppesid ja see suur, armas maskott-karupoeg lendas ära.
Kui ma esimest korda emalt olümpiamängudest kuulsin, ma olin veel väike ja ei saanud aru, mille pärast ema nii kurvastas, karupoeg lendas ära ja mis siis? Hiljuti vaatasime emaga 1980. aasta olümpiamängudele pühendatud saated ja nutsime koos sel momendil, kus karupoeg ära lendab.
Olümpiamängud tekitavad meis tugevaid tundeid! Olümpiamängude tähtsaimaks osaks on minu jaoks just inimeste emotsioonid: sportlased, treenerid ja kaaselajad. Kõik need inimesed, kes usuvad ja toetavad, nende emotsioonid on nii tugevad! Olümpiamängud on nagu üks väike elu, mis on võitude ja kaotuste täis. Iga kord ootan ma uusi olümpiamänge, et jälle elada inimestele kaasa! Varsti on uued olümpiamängud käes! Edu Eesti sportlastele, ma olen valmis kaasa elama!!!
***
Autor: Kevin Piperal
Aasta 2000 ja Sydney olümpiamängud. Olin siis 6-aastane ja kogu kamp sugulasi, kellega lapsepõlve koos veetsime olid ka vahemikus 5-8. Kõik suved veetsime me maal vanaema juures ja kui me midagi ägedat telekast nägime, oli kindel, et me kavatseme seda matkida. Õnneks juhtus tol septembripäeval telekas olema meeste kümnevõistluse teivashüpe, kus Erki Nool hoidis kogu ümbruskonna närve pingul.
Kui pärast emotsionaalset võistlust viimaks see 5 meetrit alistus, läks lahti tõeline tähistustrall, mis meie jaoks kulmineerus enda olümpiastaadioni ehitamisega. Kohemaid viisime kõik madratsid õue ja hakkasime harjavarsi kokku otsima, et minna erkinoolima (jah, see on reaalne väljend).
Tipptasemeline võistlus kestis nii kaua kuni üks sugulane murdis harjavarre pooleks ja vanaema käest riielda saime. Aga sellest polnud üldse lugu, sest järgnevate aastate jooksul sai seal veel Gerd Kanteri vaimust kantuna loobitud metallist supikausse kasvuhooneklaasidesse (muidugi kogemata), Värnikust inspireerituna bambuskeppe (kuhu otsa pandud nael) naabrite aialippide külge, ning jalgpallist rääkima hakates tuleks langetada minutiks pea, et mälestade kõiki neid sibulaid ja teisi aedvilju, kes langesid suurte vutilahingute keskmes. Aga oli tore sportlik lapsepõlv: televiisor oli väike ja vana ning internetti polnud, aga seda väärtuslikumad olid need kaadrid, mida said üle terve toatäie inimeste näha.