Jalgpallikohtunik kiirabiautos: Siim Rinken näeb läbilõiget ühiskonnast

Siim Rinken. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Postimees avaldab kokkuleppel ajakirjaga Jalka väljaande viimases numbris ilmunud usutluse jalgpallikohtuniku Siim Rinkeniga.

Kuuenda kursuse arstitudeng Siim Rinken näeb praktikandina kiirabis töötades Eesti inimesi ja kodusid ning vilemehena jalgpallis tegutsedes kõige erinevamaid karaktereid. Läbilõige ühiskonnast on kui peo peal!

Eesti noortekoondistes mänginud Siim Rinken vilistab tänavu esimest korda Premium liiga mänge. Kohtunikupaberid sai ta kuus aastat tagasi, kuid esimest korda pani vile suhu juba tosina aasta eest.

«Mu toonane treener Hillar Otto kutsus turniiri vilistama,» räägib Siim Rinken. «Kui pärast keskkooli sõjaväest tagasi tulin, siis mängima enam ei hakanudki. Jätkasin kohtunikuna, tuli hästi välja ja hakkas meeldima.»

Kuuenda kursuse arstitudengina töötab Siim Rinken praegu praktikandina Tartu kiirabis ja loodab järgmisel aastal diplomini jõuda. Ilmselt valib ta oma kitsamaks erialaks ortopeedia või üldkirurgia. Huvi arstikutse vastu tekkis alles gümnaasiumi lõpus ja arstiteaduskonda astumine tundus tõelise proovikivina. Kahetsema pole Siim pidanud.

«Kiirabis töötades puutun kokku kliinilise meditsiiniga ja muu hulgas on mul võimalus näha Eestimaa elu eri külgi,» selgitab Siim Rinken. «Kiirabi käib väga erinevates Eesti kodudes ja annab neist hea läbilõike. Tahtmatult näeme seestpoolt linnakodusid, maakodusid, kortereid, eramajasid. Üks asi on Eesti elu piltide peal ja vahel mõtled, et endal on mõni asi halvasti, aga... Need kaadrid, mida politseikroonikas näidatakse – need pole üksikud inimesed ja üksikud kodud, vaid tegemist on suure hulga inimestega, kes nii elavadki. Alkoholi tarvitamine on probleem. Me näeme oma töös ka 12aastaseid purjus lapsi. Vahel kuuleme, et joodud on ainult kaks pudelit, aga see-eest millist pudelit – kaks kaheliitrilist ja väga kange alkoholisisaldusega pudelit!»

Kui kiirabiautoga piirdub Siim ennekõike Tartu linna ja selle lähiümbrusega, siis kohtunikuamet viib teda kõikjale üle Eesti. Sarnasusi on kahes ametis rohkem, kui pealtnäha tundub.

«Mõlemas rollis tegutseme sageli piiri peal ja kogeme raskeid olukordi,» iseloomustab Siim Rinken. «Kiirabis võitleme inimeste elu eest. Alati see võitlus ei õnnestu, aga tulemust ei saa endaga kaasa võtta. Ka kohtunikuna ei tohi isiklikult võtta kõike, mida sulle öeldakse. Väljakul ollaksegi emotsionaalsed ja vahel tullakse pärast mängu ja palutakse vabandust. Minu arvates on need väga ühtemoodi ametid, kõnnid nagu mööda piiri ja alati võib midagi juhtuda. Tahaks loota, et olen mõlemas karastunud, julgen vastu võtta raskeid otsuseid, ei karda kaamerat ega keerulisi olukordi.»

Sarnasusi kahes ametis näeb Siim ka sellest, kuidas inimesed neisse suhtuvad: «Mõlema puhul on palju tarkasid kõrvaltvaatajaid, kes pole ise päevagi kumbagi eriala õppinud. Kui sageli kuuleme, et arstid on rumalad, ei oska ravida ja kohtunikud on lollid. Inimesed tikuvad arvama, et nemad teavad nii haigusest kui jalgpallireeglitest rohkem.»

Kaht ametit võrreldes on selge, et arstil on eksimisruumi vähem, sest tema käes on meie elu. Kuid Siim Rinken annab küsimusele esmapilgul ootamatu vastuse: «Eksimisruumi pole kummaski. Teoreetiliselt on muidugi selge, et kohtunikul on seda rohkem, sest elu tema otsustest ei sõltu. Arstina pead arvestama, et kirurgi viga võib maksta inimese elu. Väiksemate eksimuste korral on arstil lihtsam oma viga parandada. Sageli saab arst järgmisel päeval kolleegiga konsulteerida ja vea parandada. Kohtunikul seda võimalust pole: tema vaatab pärast video abil, et tegi vea, millest olenes mängu tulemus. Mõlema otsustel on suur kaal. Aga kui suuri otsuseid palju teha, harjub inimene nendega ära ja eksib vähem.­»

Hea, et ei pea kohe punast kaarti andma

Siim Rinken tunnistab, et endise mängijana on kohtunikuna alustada keeruline, sest tunned mängijaid ega taha kellegi poolt ega vastu vilistada. Aga kohtunik peab paratamatult otsuseid langetama ja mängu sees olles polegi aega mõelda, kas otsus on populaarne või mitte. Nüüd on Siim kohtunik mis kohtunik, sest kipub ka teisi mänge vaatama just õigusemõistja silma läbi. Ta jälgib ka detaile, näiteks kehakeelt.

Siimu kolleegid teavad juba, et mees peab oma kõrvalharrastuse pärast mõnikord valveid vahetama. Nende seas on jalgpallihuvilisi, kel omast käest võtta asjatundja, kellelt pärida mõne põneva mängu segaseks jäänud olukorra kohta. Viimaste aastate paljude reeglikohendamiste kohta lausub Siim, et eesmärk on teha reeglid arusaadavamaks. Reeglid ise ju väga ei muutugi, küll aga nende tõlgendused. Kõige raskemad otsused puudutavad suluseisu ja punase kaardi olukordi. Uued reeglid on juuni algusest rakendunud ka Eestis.

«Seoses EMiga on meil olnud pikk paus, aga mõned mängud on siiski toimunud ja saime ka mõnda uut reeglite tõlgendust kasutada,» räägib Siim. «Ühel esiliigamängul puutusime kokku niinimetatud kolmikkaristamisega: kui varem püüdsid viimase mängijana karistusalas palli mängida, aga võtsid maha ka vastase, pidi kohtunik näitama punast. Mul on hea meel, et enam ei pea, kuigi see sõltub just sellest, kas eesmärgiks oli ikka palli mängida. Konkreetsel juhul oli aga mängijal juba kollane kaart all ja kaks kollast tegid kokku ikkagi punase. Me saime kohtunikena selle olukorra läbi elada, mis on väga kasulik.»

EMilt ei meenugi Siimule, et ta oleks näinud sama reegli rakendamist, kuigi on püüdnud vaadata võimalikult palju kohtumisi. Ühe uue asjana on talle silma jäänud, et edu andes näitavad kohtunikud seda kahe asemel ühe käega.

«EMi puhul on mind enim üllatanud ühtlane tase,» ütleb Siim Rinken. «Pole enam nii, et suured löövad kõigil puuri täis. Raske uskuda, kuhu Island jõudis. See annab kõigile väikestele indu ja lootust.»

Kas patsiendid ka teesklevad? Teesklevad!

Pealkirjas toodud küsimus ajab Siim Rinkeni muigama, aga vastus tuleb kiiresti: «Teesklevad!» Tema sõnul ei taha paljud tagasi tööle minna, mõned on huvitatud lausa öömajast haiglas.

«Kolleeg rääkis, et üks joobes inimene seletas, et temal puus valutab, väljas on kehv ilm ja tal pole kuhugi minna,» toob Rinken näite. «Vahel pole tegemist teesklemise, vaid luiskamise või pisivalega. Eks jalgpalliski on teesklemise eesmärk saada mingi hüve: vastase kahjuks kaart või enda kasuks penalti. Elus on väga aktuaalne teesklemine kaitseväe arstlikus komisjonis, kus osal meestel on eesmärk mitte minna ajateenistusse.­»