Murtud luud, mõrad selgroos - kas Rio korraldajate järjekordne altminek?

Annemiek Van Vleuten enne kuldmedali röövinud rasket kukkumist. Foto: AFP/SCANPIX

Rio olümpiamängude maanteerattavõistlused on olnud küll põnevad, aga toonud kaasa ka mitu sõna otseses mõttes konte murdvat kukkumist. Kas niigi palju kriitikat saanud korraldajad said hakkama järjekordse apsakaga ja koostasid liiga ohtliku raja?

Eriti ohtlikuks kujunes nii meeste kui ka naiste distantsi lõpuosas paiknenud laskumine, kus suure kiiruse ja ebatasase asfaldi tõttu oli sportlastel raske teel püsida. Meeste grupisõidus murdis rattaspordi üks suuremaid staare Vincenzo Nibali rangluu ja naiste seas lõppes liidrina sõitnud hollandlanna Annemiek van Vleuteni võistlus peapõrutuse ja kolme mõraga selgroos.

Endise profiratturi ja praeguse Eesti kuni 23-aastaste koondise peatreeneri Rene Mandri sõnul ei saa olümpiarada tervikuna mõrvarlikuks lugeda, küll tegi palju kurja eelnimetatud kurvi ääristanud betoonserv. «Laskumine oli väga tehniline ja kitsas. Kuna betoonserv oli kohe raja kõrval, ei jäetud kukkumisele palju ruumi. Kui kukkusid, siis enam libiseda ei saanud, vaid panid kohe vastu betoonäärt, mis on ikka päris valus. Oleks teeserv laiem olnud, poleks need õnnetused pooltki nii hullud olnud,» ütles Mandri Postimehele.