Olümpiavõitja nimega pearajameister

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu maratoni pearajameister Assar Kütt oma rajatraktoris Paana, mis olevat ikka tükk maad parem, kui Hiinas nähtud masinad.
Tartu maratoni pearajameister Assar Kütt oma rajatraktoris Paana, mis olevat ikka tükk maad parem, kui Hiinas nähtud masinad. Foto: Kristjan Teedema

«Istu peale!» teeb Tartu maratoni pearajameister Assar Kütt lahkelt Paana rajatraktori ukse lahti. Teekond algab.



«Viie tunniga sõidab ühe otsa ära, praegu on põhi kõva ja ei pea vahepeal parklaid puhtaks lükkama,» hindab ta hetkel töö lihtsama olevat. Paksema ja pehmema lumega läheb tal 63-kilomeetrise maratoniraja ühest otsast teise jõudmiseks korralik kaheksatunnine tööpäev.

Ja see on ainult üks ots, maratoniks on vaja vähemalt kuus klassikajälge sisse sõita (Otepääle rohkem), vaid mõnes üksikus kohas metsa vahel saab piirduda neljaga. Õnneks sai rajamasin laiemaks tehtud, korraga tõmbab see nüüd kolm jälge.

Kütt leiab, et mõne koha pealt on vaja trassi laiendada, st kokkuleppel metsaomanikega puid langetada. Seegi on rajameistri töö. Loomulikult ka oma väärt rajamasina remont.

Assar Kütt ongi veidi häiritud sellest, et tänavu tuli kaks nädalat rajategemise aega oma Paana traktori remondile kulutada. Masinal kaheksas talv läheb ja mis liigub, see kulub. Uut oleks vaja, aga selle eest küsitakse 4,5 miljonit krooni (287 602 eurot).

Küttide dünastia

Tartu maratoni raja tegemine on aastaid olnud Küttide dünastia ülesanne. Assari isa Arvo tegi rada 1980. aastate algusest alates. «Kui isa rada tegi, siis olime vendadega kõik trenni mõttes kaasas,» muigab Assar. Ja mitte ainult rada tegemas.

Nii nagu Arvo Kütt oli kõva suusamees (Eesti meister, kahekordne Tartu maratoni võitja), olid ka pojad suusaradadel tegijad.

Assari nimigi on pärit suusamaailmast. 1964. aastal tuli Innsbrucki olümpiamängudel Rootsi murdmaasuusataja Assar Rönlund olümpiavõitjaks teatesõidus ja hõbedale 50 kilomeetri suusatamises. Nii oli 9. veebruaril lõppenud olümpiamängudelt 27. veebruaril sündinud poisslapsele nimi varnast võtta.

Isa Arvol on siiani rajameistri amet veres. Ta hoolitses vahepeal dendropargi radade eest, sinna tulid aga noored mehed peale.

 «Isa kodus ei kannatanud olla, hakkas Varikul rada tegema. Vanasti ju sealt Tartu maratoni rada läkski,» räägib Assar Kütt.

Isa käest rajategemise nippe Assar suurt kõrva taha panna ei saanud. Tollane ja praegune raja meisterdamine on nagu öö ja päev. «Tollal olid buraanid ja metsaveotraktor,» meenutab Kütt, «nüüd on tehnika teine.»

Kogemused ja lumetunnetus – millise ilmaga mida teha – tulevad Küti sõnul aastatega. Samuti teadmine, mis hakkab juhtuma ja mis tuleb kindlasti enne ära teha jne.

Head rada saab teha inimene, kes on suusatamisega sina peal. Assar on suusamees olnud Eesti koondises. «Eestis olen kolmas olnud. Noortest olin ikka parim,» ütleb ta, «aga lõpetasin 22-aastaselt ära. See oli ka kõige kehvem aasta – 1986, rahad võeti ära, parasjagu olin sõjaväest tulnud. Kõvasti küll treenisime, aga seda ei tulnud, mis tahtsin.»

Maratoni sõitis Assar viimati 1985. või 1986. aastal. Sel talvel on ta suuskadele vaid neli korda saanud.

Mullune ja tänavune talv on olnud suusataja unistus. «Oi lust lausa,» annab Kütt teada, et ka rajameistri unistus, «olen kogu aeg unistanud, et lund oleks põlvini, et oleks, mida voolida. Muidu oli kogu aeg üks nuputamine, et mis päeval teha ja kuidas kihti hoida.»  

Kütt lihvib maratonirada üksi. «Tartu maratonil pole seni võimu olnud siia meeskonda võtta,» sõnab ta, «aga hakkan mina ja hakkab ka klubi aru saama, et tuleb võtta. Massid, mis maratonile tulevad, on jälle suureks läinud ja ise jään ka vanemaks, energia hakkab otsa saama.»

Vaid ühe mehe vastutus tähendab ka seda, et talvel haigeks jääda ei tohi. «Mul on tervis suhteliselt hea, haige pole kordagi olnud,» nendib Assar. «Isal juhtus küll, et kaks maratoni läks tuksi.

Viimased kiired ajad, ööd läbi rabeles. Ükskord sõitis buraaniga bussi alla, ükskord ei saanud vallist üles ja sai selgroopõrutuse – õnnetusi vahel juhtub.»

Oli aegu, kus Kütil tuli nii ööd kui päevad rajal olla. Polnud ju tema hoole all ainult maraton. Radu tuli teha ka näiteks Põlvas ja Võrus. Suure koormuse juures sai ka kogemusi – kogu aeg erinevad suusarajad.

Kõige profim masin

Küti Paana oli omal ajal kõige profim masin, esimene spetsmasin, mis ainult murdmaastiku jaoks tehti. Ka masina väljatöötaja oli suusataja taustaga. Nüüd tehakse rohkem mäemasinaid ja kohendatakse neid ümber murdmaal tegutsemiseks.

Assar Kütt ja tema masin on alati tegevad ka Otepää MK-etapi radade ettevalmistamisel. Seal on küll ka omad rajategijad, kuid paraku pole neist ükski suusamees. Staažigi teistel vaid kaks aastat. Masin neil küll uus, aga kõike teha ei võimalda.

Nii jäid kriitilisemad laskumised kogenuma Assar Küti valmis timmida.

 «Hull kiirus oli suusatajatel, jalad olid õhus, kui kurvi võtsid,» võis Assar rahuga tunnistada, et laskumised said korralikud.

«Hea raja teeb ilm,» teab rajameister. Lumi ja 5–10 kraadi külma on parim. «Siis peab olema hea tehnika ja siis inimene, kes asja tunneb. Rada peab olema selline, et ka viimasel oleks hea sõita, ega ma esimesele tuhandele seda rada ei tee,» selgitab ta.

Eriti head rada mäletab Assar 2001. aastast, kui superilm aitas maratoni lõpuni hea raja säilitada.

Külalised rajal

Rajal kohtab peale suusatajate teisigi tegelasi. Assar on sõitnud seakarja järel, kes kuidagi ei tahtnud rada vabaks anda. Põder on vastu sattunud. Kitsed on pidevad külalised.

Ükskord sattus üks hobusemees koos suksuga värskelt lõigatud ja lund täis kraavi nii sisse sumatama, et omal ega hobu jõul enam välja ei saanud. Mõni aasta tagasi tegid koprad ojale kahemeetrise tammi ette ja ujutasid raja üle. Enne probleem ei lahenenud, kui Assar tegi tünnidest truubi tammi alla.

Loomad Assarile meeldivad. Oli ta kunagi ka ise enda Vapramäe-kodus kõva loomapidaja. «Oli viis lehma ja 50 siga – oma arust kõva põllumees,» muigab ta. Nüüd koosneb ta kodune loomaaed vaid koerast.

Praegu ehitab Kütt kunagisest laudast kaminasaali: «Sõpru ja tuttavaid käib nii palju, et teine korrus sai peale tehtud – lakapealse ehitasin tubadeks.»

CV

• Sündinud 27.02.1964.

• Tartu maratoni pearajameister.

• Päris rajameistri ameti isalt Arvo Kütilt.

• Nooruses Eesti koondise suusataja.

• Nooremad vennad Alvar ja Silver (Alvar oli suusataja, Silver harrastas suusahüppeid ja motokrossi).

• Abielus, abikaasa Karin Kütt on Sillaotsa kooli direktor.

• Tütred Marta (22), Laura (20) ja Kristiina (9).

Arvamus

Indrek Kelk
Klubi Tartu Maraton juht

Assar on hirmus põikpea. Kui ta mingi mõtte pähe võtab, siis kõvemat vaidlejat on raske leida. Kui, siis ainult ta isa Arvo Kütt on sama masti mees.

Vaidlusi on meil väga kirglikke, aga üldiselt on nad sellised, mis lõpevad ainult maratonile kasulike otsustega.

Tööülesannete koha pealt peab Assarit ainult kiitma. Sama kirglikult, kui ta vaidleb, teeb ta tööd ka. Kui on kibekiired ajad, siis ta armu endale ei anna. Pole harvad juhud, kui ta on 36 tundi vahet pidamata rajatraktori seljas ja elab väga hingega kogu sellele asjale kaasa, mida ta teeb. Kirgliku põlemisega mees.

Vaieldamatult on ta parim rajameister Eestis ja maailmaski. Ka muu maailma suusatajad kiidavad väga tema tehnikat – kurvi joonistamist ja kõike muud, mis on suusarajal tähtis.

Assari võimetest andis hea pildi mulluse avatud raja olukord – filigraanne rada.

Kahju, et me oleme veel liiga vaesed, et Assarile piisaval hulgal abimehi pakkuda. Teisalt on see natuke ka Assaris endas kinni.

Tihtipeale ma tahaksin, et ta oleks rohkem juht, pearajameister sõna otseses mõttes: koordineeriks töid ja telliks mõned asjad allhankena. Aga Assar pigem müttab ise teha, kui palub teisi appi. 

 

Tagasi üles