Paljastus minevikust: Los Angelese olümpial pidanuks Nõukogude Liitu aitama steroidisüstid

Venemaa kergejõustiklasi ei näe Rio mängudel värskete pattude tõttu, aga minevikust ujub välja ka vanu. Foto on illustratiivne.

FOTO: SCANPIX

Väljaanne New York Times sai enda valdusesse dokumendi, mis seni oli Nõukogude Liidu kergejõustikukoondise endise peaarsti Grigori Vorobjovi käes. Sellele on alla kirjutanud doktor Sergei Portugalov – nõukogude spordiarst, kes on nüüd, 30 aastat hiljem, keskne kuju Venemaa sporti tabanud ulatuslikus dopinguskandaalis. Mullu sügisel tõi Maailma Antidopingu Agentuur (WADA) tema nime välja Venemaa dopingusüsteemi võtmeisikuna, kes süstis isiklikult sportlastele viimaste aastate jooksul keelatud aineid ning mätsis raha eest kinni positiivseid dopinguproove.

1983. aasta lõpus, umbes pool aastat enne seda, kui Nõukogude Liit kuulutas välja boikoti Los Angelese olümpiamängudele, saatsid suurriigi spordiametnikud kergejõustikuliidu juhatusele detailsed juhised, kuidas olümpial edu saavutada. Suukaudselt manustatavatest tablettidest nende sõnul enam ei piisanud – sportlastele tuli hakata süstima kolme uut anaboolset steroidi.

Kergejõustiklastele anti dopingutarvitamiseks ette täpsed annused ja ajakava. Keelatud ained «segati valmis» Moskvas asuvas Kehakultuuri- ja Spordiinstituudis ning nende mittetarvitamine ei tulnud kõne alla – siis oleks konkurentidest maha jäädud.

Dokument ja enam kui kolmkümmend aastat Nõukogude Liidu kergejõustiklastega tegelenud Vorobjovi tunnistus avavad uuel moel Venemaa-Nõukogude dopingutarvitamise ajalugu. 86-aastase Vorobjovi karjäär kestis 1990ndate aastate lõpuni ning kehva tervise tõttu kolis ta viis aastat tagasi Moskvast Chicagosse, kus elab tema poeg koos lastelastega. New York Timesile intervjuud andma – selle salvestamiseks kulus kaks päeva – saabus Vorobjov, seljas Nõukogude Liidu dress kirjaga «CCCP».

Võit iga hinna eest, aga vahele ei tohi jääda

Enda sõnul tuli ta paljastustega avalikkuse ette seetõttu, et poeg soovib oma isa elukäigu hiljutiste dopinguskandaalid valguses korrektselt kirja panna. Timesi kirjeldusel olid Vorobjovil kaasas päevikud, dokumendid ja mustvalged fotod sportlastest. Vorobjov kirjeldas punavõimu valitsusajal kehtinud põhimõtet – võit iga hinna eest, peaasi, et vahele ei jääks.

Rahvusvahelise kergejõustikuliidu meditsiinikomisjoni liikmena tegeles Vorobjov paljudel suurvõistlustel dopingukontrollide tööga, teades samal ajal ise väga hästi, et paljud tema kaasmaalased on keelatud aineid kurguni täis topitud. Vorobjovi sõnul ei saa ta kindlalt väita, et 1983. aastal välja antud dokumendis kirja pandud dopinguprogramm ka tõesti ellu viidi – saabus ju peagi otsus Los Angelese mänge boikoteerida. Siiski näitab dokument Nõukogude Liidus valitsenud põhimõtteid.

Kava oli lihtne – sportlastele, kelle jaoks terendas võimalus võita olümpiamedal ning kes olid varem suukaudselt võetavate väikeste steroidiannuste toel hästi esinenud, pidi nüüd steroide süstitama. Seda oleks pidanud tehtama 1984. aasta veebruari kahel viimasel ja märtsi kahel esimesel nädalal. Dopingurežiimile oleks lõpp tehtud 145 kuni 157 päeva enne suvemängude algust, et sportlased oleksid jõudnud maksimaalse treenituseni või isegi üle selle.

Tehke trenni, mitte süste

Vorobjovi sõnul uuris 1970ndate aastate lõpuks paarisajast tema käe alt läbi käinud sportlasest juba enamik, kust võiks saada saavutusvõimet tõstvaid aineid – eriti uudishimulikud oldi pärast seda, kui tuldi tagasi välisvõistlustelt. «Võtke nii madal annus kui võimalik,» soovitas Vorobjov enda väitel küsijatele. Lisaks hoiatas ta neid krampide või häälemuutuste eest – need pidanuks olema märgid, et annus sai liiga suur. Ennekõike toonitas ta enda sõnul aga sportlastele, et ükski dopingaine ei asenda tugevaid treeninguid.

Tema sõnul ei kasutanud keelatud aineid vabatahtlikult sugugi mitte kõik nõukogude sportlased. Leidus aga ka neid, kelle puhul võis märgata selgeid füüsilisi muutusi – ent arstiga vesteldes eitasid need sportlased dopingutarvitamist. Eriliselt motiveeris Nõukogude Liidu sportlasi Ida-Saksamaa, kelle koondis võitis 1976. aasta mängudel peaaegu sama palju kuldmedaleid kui punaimpeerium.

Tasub meenutada, et dopinguvastane liikumine oli toona alles lapsekingades ning Rahvusvaheline Antidopingu Agentuur ehk WADA loodi alles paarkümmend aastat hiljem. ROK oli siiski juba keelanud anaboolsed steroidid, mille suhtes hakati sportlasi esmakordselt testima 1976. aasta olümpial.

Vorobjovi sõnul vaidles ta korduvalt steroidide süstimisele vastu – enamasti manustati need süstiga reide või tuharasse. Tema meelest oli sel moel ainete manustamine liialt kontsentreeritud ja seega ohtlik. Kõrgemal pool otsustati aga, et sportlastele on vaja manustada kolme ravimit, mille toimeained olid nandroloon, dekanoaat ja stanozolool. «Hulk kogutud andmeid näitab, et Nõukogude sportlaste peamised konkurendid kasutavad eesootavatel olümpiamängudel nimetatud aineid,» seisis dokumendis.

Doktor Portugalovi ning tema kolleegi Rošen D. Seifulla allkirja kandvas dokumendis märgiti, et igale sportlasele tuleb süstida kolm kuni viis 50 milligrammi suurust annust. Plaaniga oli kursis ka Nõukogude antidopingulabor, mille ametnikud selgitasid testiga välja, kui kaua steroidid sportlase organismis püsivad. Lõplik kinnitus tähtaegade osas saabub 1983. aasta 15. detsembris, ütleb dokument.

Julia Stepanova ja Vitali Stepanov - kaks, kes avasid suu. FOTO: Scanpix

FOTO: ISAIAH DOWNING/REUTERS

Prohvet, kes kuulus omal maal?

Ehkki 1984. aasta mais kuulutas Nõukogude Liit Los Angelese mängudele boikoti, jätkati sportlastele keelatud ainete manustamise programmi kavandamist. Ühes sellega kasvas ka doktor Portugalovi kuulsus. Aastakümneid oli tegu mehega, kellest väljaspool riiki keegi eriti midagi ei teadnud. Nõukogude Liidus ja seejärel Venemaal oli Portugalovil aga Vorobjovi sõnul autoriteetse ja väga targa mehe maine. Portugalov kuulutas ka ise uljalt, et tal on ligipääs parimatele saavutusvõimet tõstvatele ainetele.

Vorobjov säilitas enda sõnul dokumenti just seetõttu, et tõestada vajadusel, kuidas dopingusüsteemi vedas Portugalov, mitte tema. Maailm sai Portugalovist teada alles 2014. aastal, kui sportlastest abielupaar Julia Stepanova ja Vitali Stepanov rääkisid Saksamaa telekanalile ARD, et Portugalov andis Stepanovale saavutusvõimet tõstvaid aineid ning töötas tasuks selle eest välja maksete süsteemi – sõltuvalt sellest, kas sportlane võitis kulla, hõbeda või pronksi, pidi ta Portugalovile selle eest maksma.

«Ta kelkis Julia ees, et on viimase paarikümne aastaga tootnud palju olümpiavõitjaid,» rääkis Stepanov sel suvel antud intervjuus, nimetades Portugalovit ülbeks inimeseks, keda huvitab vaid rahaline kasu, mitte sportlaste edu. WADA juurdluse tulemusena jõuti järeldusele, et Portugalovi skeem oli väga laiaulatuslik, ning mees vallandati ametist. Tema tehtu tagajärgede uurimine käib aga endiselt – alles juulis palkas Rahvusvaheline Ujumisliit advokaadi, kes uuriks väiteid, et Portugalov andis Venemaa ujujatele keelatud aineid.

Must plekk ajaloos

WADA endine esimees Dick Pound, kelle juhtimisel mullu Venemaa kergejõustikuliidu suhtes juurdlus algatati, leidis, et 1983. aasta dokumentides pole midagi uut – need vaid kinnitavad, et Venemaa dopinguprogrammide ajalugu on pikk. Venemaa on eesotsas president Vladimir Putiniga korduvalt väitnud, et rünnakud nende vastu on poliitilised, ent samas on Venemaa valladanud dopingutarvitamisesga seotud ametnikke ning üritanud vähemalt sõnades Nõukogude Liidu aegsest mentaliteedist distantseeruda.

«See on must plekk meie ajaloos. Tegemist on haridusliku ja kultuurilise probleemiga,» lausus suvel antud intervjuus Venemaa spordiminister Vitali Mutko. «Meie eesmärgiks on terve riik ja rahvas, eemaldume nõukogude pärandist.»

Vorobjovi karjäär rahvuskoondise juures sai lõpu 1990ndatel aastatel, kui teda süüdistati ühe Venemaa sportlase positiivses dopinguproovis. Tema sõnul oli tegemist Phenotropili nimelise ainega, mida Venemaa kosmonaudid ja sõjaväelased kasutasid väsimuse peletamiseks.

«Selline on elu,» tõdes 37 aastat oma ametit pidanud Vorobjov, kui temalt küsiti, mismoodi ta selja taha jäävaid aastakümneid iseloomustaks. Küll aga kritiseeris ta Portugalovi suguseid isikuid, kes tema arvates spordi võlu rikuvad ja treeneritöölt tähelepanu röövivad. «Olen ma õnnelik, et probleemid 20 aastat hiljem avalikkuse ette jõudsid? Küllap oli see paratamatu,» nentis ta. «Loodan, et see on kõigile õppetunniks. Ehk tehakse nüüd rohkem trenni ja tarbitakse vähem steroide.»

Tagasi üles