Maadluskohtunike päevad mööduvad suuresti saalis. «Hommikul pool üheksa lahkume hotellist ja õhtul kolmveerand kaheksa jõuame tagasi hotelli.» Kohtunike päevakava ehk matšid, kus nad õigust mõistavad, pannakse paika jooksvalt. «Hommikul saali tulles ei tea, mis ees ootab. Eile vilistasin matil ühe matši ja ühel olin küljekohtunik. Õhtuks saab 12 matši ja meid on siin 50 kohtunikku, neist viis korraga töös. Aga suurem osa tööst on hoopis istumine ja ootamine,» kirjeldab ta oma tööpäeva. Londonis oli aga veel rohkem istumist ja vähem võimalust tööd teha.
Rios on Arold teist korda. «Turistina vabatahtlikult enam teist korda ei tuleks, loodusesse läheks küll Brasiilias, aga linnadesse selles riigis ei kisu. See ei ole turism ja kui neis kohtades käimata jääb, siis ei kaota midagi. Minuga ei ole midagi õnneks juhtunud, aga teravaid elamusi saab mujalt ka hankida. Copacabanal paar esimest plokki on väga ilusti turvatud, aga ülespoole minnes väga huvitav enam ei ole,» räägib ta. «Alguses sai seal jalutatud ka, aga õnneks on sõjaväe ajal kaks aastat Venemaal vange valvatud ja eks silm tabab üsna kiiresti nii mõndagi. Maadluses pead samamoodi pisiasju nägema ja kiirelt reageerima,» võrdleb ta.
