Rammo kokkuvõte pärast Rio olümpiat: minu aeg veel tuleb!

Karl-Martin Rammo Rio olümpiavetel trenni tegemas. Foto: Erakogu

Rio de Janeiro olümpiamängudel purjetamise Laser-klassis 21. kohaga leppima pidanud ning seetõttu medalisõidust eemale jäänud Karl-Martin Rammo tõmbas Brasiilia vetel veedetud päevadele joone alla. Mees tunnistas, et lõppkoht ei vasta kindlasti ootustele ning hea esituse rikkusid mitmed halvad kokkulangevused. «Pärast seda lootusetult ebaõnnestunud võistlust lõpetasin endiselt positsioonil (46 mehe seas 21. kohal – toim), kus saan öelda, et selleni pole olümpiamängudel Eestist laseril veel keegi küündinud,» alustas Rammo oma blogisse tehtud sissekannet.

«Iroonilisel kombel mõtlesin enne regati algust, et ei kasuta sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, eriti endaga seonduvaid. Arvasin, et võibolla see aitab keskenduda ja lükata kõrvale taustamüra, mis ehk segab. Tagantjärele julgen väita, et see oleks olnud mu nädala üks väiksemaid muresid, sest neid oli oioi kui palju! Erilist süvaanalüüsi ärge minult praeguses staadiumis palun oodake, lihtsalt esimesed mõtted...

Asi algas umbes nii, nagu ma olin mõelnud. Olin nimelt ettevaatlik ja see oligi strateegia, sest ettevalmistus näitas minu rutakust ja üleliigset entusiasmi kui pigem negatiivset mõjutajat. Esimene päev oli seega täiesti tiptop, kust jätkata.Tegelikkus võttis teisel võistluspäeval aga hoopis teise mõõtme, kui kolmandas sõidus oma valearvestuse järgi (jah, neid tegin ma ka, ei olegi kõik teised süüdi) pärast meeletult head tõusvas joones sõitu kümne seast finišisse 17. langesin. Olen tihti enda peale kuri, kui kuskil ühe koha loovutan, sest punkt on punkt. Seitse-kaheksa, seda on palju ükskõik millise arvestuse järgi. Aga olgu, asi liikus endiselt väga õiges suunas, kuni üks minu konkurentidest otsustas, et temal on sel korral rohkem võita vaja kui teistel, mistõttu lõpetasin selle sõidu eelviimasena.

Siit sai alguse korralik sündmuste ahel. Esmalt šokk, et minu «kaua tehtud kaunike» ehk plaan, kuidas  meeldiva tulemuse jaoks OMi sõita, oli pööratud pea peale. Teiseks rutiinist väljumine, sest õhtu ei möödunud mitte recovery (taastumise – toim) ja järgmiseks päevaks valmistumise noodi all, vaid tumma looma taga ajades olukorras, kus mina olen kaotaja igal juhul. Tõestada jäi vaid seda, et kaotaja pole ma läbi oma süü. Aga keda see aasta pärast huvitab?

Edasi tuli «minu ilm». See ilm, kus konkurendid vaatavad mulle tavaliselt hommikul paadipargis vähe teistsuguse pilguga silma. Pilguga, mis justkui ütleb, et jah, täna sa oled hea, me teame. Ma teadsin ka, vähemalt arvasin end teadvat. Reaalsus oli nagu ema, kes äratas puberteedieas poisi tüdrukuid täis unenäost, et öelda «mis sa poiss magad, kasi kooli!». Selle «minu ilmaga», millisest ma OMiks valmistudes ei osanud isegi kõige rohkem tüdrukuid täis unenäos unistada, ei suutnud ma aga mitte midagi. Arvasin, et küllap sellel nüüdseks palju jahutud purjel (Rammole anti korraldajate poolt palju segadust tekitanud puri – toim) on oma osakaal, kuid ausalt öeldes ei osanud arvata, et nii suur. Ma ei väida, et selle purjega polnud võimalik purjetada, sest nagu eilne näitas, siis on küll. Mida ma küll väidan, on see, et ma ei olnud valmis selleks, et olümpiavarustusega tuleb õppida uuesti, teistmoodi purjetama. See ei ole koht, kus õpitakse ja kohanetakse uue normaalsusega, vaid koht, kus peaks olema tagatud mingisugune standard ja kus inimesed saaksid näidata oma olemasolevaid või puuduvaid võimeid. Kui sel teemal juba peatusin, siis pean endale ka tuhka pähe raputama. Eestlasena oli minu hoiak varustusse stiilis «ah mis mina...» ehk alalhoidlik, tagasihoidlik ja järeleandlik olukorras, kus olnuks pidanud olema temperamentne ja lahmiv. Siis oleks ma teadvustanud kiiremini, et asi ei olegi 100 protsenti minus. Eestlasena mõtlesin, et asi peab olema minus ning kui lõpuks veendusin, et nii see siiski pole, oli rong läinud.

Neljanda võistluspäeva esimene sõit, järjekorras sõit nr. 7, oli puhtalt minu kapsaaeda. See on nüüd teine enda valearvestuse koht. Sain küll keskelt näiliselt hea stardi, mis postkaardil oleks ilmselt ilus välja näinud, kuid reaalsus oli selline, et peal olevate paatide poolt tekitatud sundolukord, mis ei lubanud mul vajalikku pauti (üks kahest purjetamise põhimanöövrist – toim) sooritada, viis mu valele raja poolele, kust tagasi tulles oligi juba jälle hilja. Järgmine sõit tegin korrektuurid ja esimene plaan C tulemus oli käes - 8. koht. Plaan C oli, nagu arvata võib, see viimane võimalikest variantidest, kui kõik muu juba kadunud oli - lihtsalt mõningad sõidud hästi sõita, sest muud mul ju enam polnud. Siit jõuamegi eilsesse (üle-eilsesse – toim), kus plaan C realiseerus 100-protsendiliselt, kuid olukorras, kus suutsin olümpial ühe päeva lõikes parim mees väljakul olla, tekitab see minus (kui üldse emotsioone ligi lasta) endiselt pigem kurbust kui rõõmu. Mis saanuks, kui asjad veidigi sujunuks? Optimist minus ütleb, et see viimane päev näitab, et minu aeg veel tuleb, lihtsalt on vaja neli aastat oodata. Pessimist küsib: «Mitu sellist võimalust ühel inimesel tekib, mitu OMi ma sõita jõuan?» Seda, kellel on õigus, kas optimistil või pessimistil, eks seda näitab aeg.»