Proffide murevaba olümpia, ülejäänud muretsevad raha pärast

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Madis Kalvet
Copy
USA korvpallistaarid DeAndre Jordan (vasakul) ja Kevin Durant võivad olümpial mõnuga lustida - kuldmedalit võita on ikka tore, kuid reaalsuses see nende igapäevaelu kuidagi ei mõjuta.
USA korvpallistaarid DeAndre Jordan (vasakul) ja Kevin Durant võivad olümpial mõnuga lustida - kuldmedalit võita on ikka tore, kuid reaalsuses see nende igapäevaelu kuidagi ei mõjuta. Foto: SCANPIX

Olümpiamängud on läbi ajaloo olnud justkui amatöörspordi suursündmus. Reaalsus on aga see, et nelja aasta suurimal spordipeol püüavad aina enam pilke atleedid, kes teenivad aastas kümneid miljoneid eurosid ja kellele ei ole olümpiakuld üldse kõige tähtsam tiitel, mida püüda. Vaadates kõige suurema aastateenistusega Rio olümpial osalevaid sportlasi ja kõrvutades neid Eesti OM-koondise kõige rikkamate atleetidega, võib näha, et maailma suurnimed teenivad paari päevaga sama summa, mille meie parimad aastaga. 

Kõige rikkamad Rio olümpial osalevad sportlased on USA korvpallistaar Kevin Durant ja Serbia tennisist Novak Djokovic, kes teenisid viimase aasta jooksul koos sponsorrahaga keskmiselt 130 000 eurot päevas! Aastane sissetulek on mõlemal mehel ligi 50 miljonit eurot. Eestlaste Rio koondisest on suurima palgaga sportlased jalgratturid Rein Taaramäe ja Tanel Kangert, kellest esimene teenib aastas umbes kolm ja teine ligikaudu kaks Duranti/Djokovici päevapalka.

Keskmise olümpiasportlasega võrreldes võivad ka Taaramäe ja Kangert end majanduslikult väga kindlalt tunda – keskmine olümpialane näeb sellist palka ainult unes. Nii tunnistasid ka Eesti ratturid, et nemad ei pea õnneks erinevalt paljudest saatusekaaslastest olümpiamängude õnnestumise või ebaõnnestumise pärast väga muretsema, kuna nende edasine majanduslik heaolu ei sõltu kuidagi Rios näidatavatest tulemustest.

«Meil ei ole sellist asja nagu olümpiatsükkel. Meil on omad võidusõidud, kus peame head olema. Seega on ratturitel paljude teiste alade sportlastega võrreldes olümpial stressi vähem,» tunnistas Kangert. «Saame seega vabamalt võtta ega pea muretsema, mis juhtub, kui olümpia ei õnnestu.»

Tagasi üles