Vajame analüüsi, miks Rio medalivõimalused luhtusid

Heiki Nabi oli üks neist Eesti sportlastest, kel ei õnnestunudRios medalit võita.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Rio olümpiamängude eel tegi Eesti Olümpiakomitee sportlaste ja treenerite hulgas uuringu, selgitamaks välja psühholoogide kaasamise vajadus. Enamasti said nad eitava vastuse. Kahju, sest olümpia näitas, et paljudel sportlastel jäi soovitud tulemuse vormistamine just vaimu taha. Teisisõnu, medalite võitmise asemel põleti lihtsalt läbi. 

Selleks, et enne Rio olümpiat lugeda kokku Eesti ligi kümmekond medalivõimalust, ei pidanud olema utopist: neljapaat, vehklemisnaiskond ja individuaalvõistlus, Nikolai Novosjolov, Heiki Nabi ja Epp Mäe, Gerd Kanter, Mart Seim, aga miks mitte ka Ksenija Balta või üks meie ratturitest. Tegelikult suutsid oma võimaluse ära kasutada ainult sõudjad.

Olgu pealegi – naiste kaugushüppes kruviti medali tase nii kõrgeks, et Baltal polnud seekord võimalust sekkuda, ratturitel olnuks medalile jõudmiseks vaja ilmselt rohkem õnne, aga ka julgust. Pärast rattasõitu räägiti ju sellest, et Tanel Kangert oleks võinud üritada stiilis käsi kullas või tagumik mullas. Aga ta läks välja alalhoidlikuma variandi peale.

Aga teised? Enne olümpiat arvati, et vähemalt vehklemise võistkonnavõistluses võtab Eesti medali, aga ei võtnud. Vehklemispiigade läbipõlemine algas juba individuaalturniiriga ja jätkus ereda leegiga võistkonnavõistluses. Vajanuksid nad ehk psühholoogi? Peatreener Kaido Kaaberma arvates pole mõtet psühholoogi kõikjale kaasa vedada, kuid olümpia ei peaks ju minema kategooria alla «kõikjale».

Loe kõiki artikleid

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Loe ka neid

Tagasi üles