Kas laialivalguv rahastus uputab Soome tippspordi?

Antti Ruuskanen. Foto: SCANPIX

OLÜMPIAMÄNGUD. Soome olümpiasport käib vaikselt, kuid kindlalt alla. Ühe pronksmedaliga lõppenud Rio mängude järel otsitakse varasemast veelgi enam vastuseid küsimusele: miks? Võimalik, et reformimist vajab tippspordi rahastamine.

Pole kahtlustki, et soomlased on hirmkõva spordirahvas. Nende ajalugu mäletab 1920. aastaid, kui Antwerpeni, Pariisi ja Amsterdami suveolümpiatel võideti kokku 37 kuldmedalit, üldine medalisaaks ulatus pea sajani. Suurepäraste tulemuste jaoks pole siiski vaja ajaloos niivõrd kaugele minna: 12 medaliga tuldi tagasi ka 1984. aasta Los Angelese mängudelt. Hiljem medalisaak küll kahanes, kuid kõigi aegade madalpunkt saabus nüüd Rios – ühe medaliga pole meie põhjanaabrid kunagi varem piirdunud. Päris kuivale jäämisest päästis Rios 35-aastane poksija Mira Potkonen.

Soome on harjunud end võrdlema teiste Põhjamaadega ning seal jäädakse naabritele selgelt alla. Taani tuli Riost tagasi 15, Rootsi 11 ja Norra nelja medaliga.

Helsingin Sanomat kirjutab, et Soome valitsus eraldas tänavu spordile 147,62 miljonit eurot, kuid sellest vaid 11,56 miljonit ehk 7,8 protsenti läks tippspordile. Taani saadab oma suurimatele olümpialootustele 33 protsenti riiklikust spordirahast. Taani edu peamiseks põhjuseks peetakse aga 2000. aastate alguses loodud süsteemi, kus rahapaja kaalukauss on kaldu umbes kümne spordiala kasuks, kus medalilootused kõige suuremad. Muuhulgas on prioriteetide hulgas ka Riost kuldmedali toonud ujumine ja käsipall.

Soomes püütakse raha jagada võrdsemalt ning 11 miljonist saavad kõik spordialad üsna väikse tüki.