Peep Pahv: olümpia – terve riigi asi

Peep Pahv.

FOTO: Eero Vabamaegi/

Olümpiamängud on meie kõigi asi. Kaks ja pool nädalat on enamik eestlasi tõelised spordispetsid. Iga mees teab täpselt, kuidas Raul Must peab sulgpalliväljakul tegutsema ja maal elav vanaema neelab validooli, kui käib sõudmise finaal või Gerd Kanter ja Martin Kupper heitlevad medalite eest. See kõik on nii pagana tähtis. Mis sellest, et vahepealse nelja aasta jooksul on spordiülekannete jälgimine peamiselt piirdunud üksikute pallimängudega.

Tähtsuse taga ongi maagiline sõna «olümpia». Eestlased olid hullumas, et olümpiamängude kergejõustikuvõistluse näitamise õigused omandanud erakanal ei näidanud otsepildis Kupperi võimsat heidet. Kui paljud neist inimestest on aga vaadanud telerist sedasama Kupperit heitmas Teemantliiga võistlusel või leidnud tee Kardioru staadionile? Nende inimeste hulk on kaduvväike. Aga olümpiat nad vaatavad.

Olümpia on eriline, seda peab jälgima, et tööl ja sõpruskonnas käivatel aruteludel kaasa rääkida – kiruda ebaõnnestujaid ja laulda kooris oodi õnnestujatele. Kuigi maailm on kiires muutumises, on olümpia väärtus säilinud. Kui kaasmaalasel läheb hästi, tõstab see meie kõigi eneseuhkust – oleme maailmas tegijad!

Edu olümpiamängudel tähendab lisaks positiivsetele emotsioonidele ka eeskujusid noortele. Isegi siis, kui olümpiavaimustuse tuules usinalt treenima asunud poiss või tüdruk kunagi tippu ei küündi – see on jõukohane ikkagi väga vähestele –, piisab sellestki, kui nad nakatuvad spordipisikuga ja on tulevikus terved ning tublid inimesed.

Kui lisada siia riigi maine laias maailmas, ongi selge, et olümpiasport on riigi asi. Ja mitte ainult totalitaarse riigi – nii nagu ütles endine peaminister –, vaid ka täiesti demokraatliku riigi asi.

Tänases lehes kirjutab hea kolleeg Madis Kalvet Suurbritannia spordiimest. Rio olümpial saavutati medalitabelis USA järel teine koht. Nende spordi tõus algas pärast Atlanta ebaõnnestunud olümpiat, kui spordis valitseva olukorra parandamiseks võeti vastu otsus, et riiklik olümpiakomitee saab rahvusliku loterii tuludest 20 protsenti – näiteks Rio olümpiaks eraldati 325 miljonit eurot. Britid mõistsid, et olümpialaste edu tähendab investeeringut inimeste aktiivsusesse ja tervislikesse eluviisidesse, suurendab inimeste uhkustunnet ja ühendab neid.

Samal ajal mõistetakse Eestis kriminaalkorras süüdi olümpiasporti toetanud riigifirma juht ning valitsusel puudub visioon spordi riiklikust toetamisest ning sellest on tehtud poliitmängude areen. Piinlik ja ebariigimehelik.

Eesti tipp-poliitikutel oleks aeg enda olümpiasangaritega ühele fotole sättimise eest teha nende heaks midagi sellist, mis aitaks luua jätkusuutliku süsteemi. Käputäie sportlaste palgale võtmisest ei piisa – tippsport on laiem. Eesti edu olümpiamängudel on meie kõigi, ka riigi asi.

Tagasi üles