Raekoja platsile olid kohale kutsutud kõik need, kes jõudsid esikuuikusse: epeenaiskonda esindasid Erika Kirpu ja Kristina Kuusk, kohal olid ka Martin Kupper, Gerd Kanter, Heiki Nabi, Rasmus Mägi ja Ksenija Balta. Tammepärjad ulatati aga pronksi võitnud sõudenelikule: Kaspar Taimsoole, Tõnu Endreksonile, Andrei Jämsäle ja Allar Rajale.
Juba pool tundi enne sportlaste vastuvõtu algust pööras ilm tormiks. Tallinna kesklinnas jäi taevas sähvatava välgunoole ja tugeva kõuemürina vahele vaid mõni sekund. Vali kärgatus pani parkivate autode sireenid undama. Võis eeldada, et sellise ilmaga jõuavad Raekoja platsile kangelasi tervitama vaid kõige tulihingelisemad fännid.
Eilne õhtu tõestas, et paduvihm õiget spordisõpra ei heiduta. Mõnisada vihmavarjuga noort ja vana seisid ja ootasid sangareid. Kaasas lapsed, kes tahtsid oma silmaga näha vägilasi, kes olümpial kuue hulka murdsid. Kõik, kes Postimehega oma muljeid jagasid, kinnitasid kui ühest suust, et seitse kohta esimese kuue hulgas on väikese riigi jaoks tohutu saavutus. Võrdluseks: Londonis sai Eesti kolm esikuuiku kohta, Pekingis kaks.
Kui kergejõustiklased, vehklejad ja maadleja olid oma tänusõnad Eesti rahvale edastanud, saabusid vanalinna keskplatsile sõudjad. Kõige ees politseimootorrattad, seejärel läbimärg trummirühm ning kõige lõpus mustad luksusautod koos sõudjatega. Tammepärjad, Raekoja akendest kõlavad fanfaarid, Ott Leplandi esitatud Eesti hümn – kui vihm ei toonud spordifänni ihule külmavärinaid, siis tegi seda kindlasti eelmainitud kompott.