King of Kings sõdalane Nikita Štšerbakov: enne võitlema minekut käin ma alati kirikus

Nikita Štšerbakov Foto: Rasmus Kooskora

17. septembril toimub Tallinnas järjekordne rahvusvahelise võitluskunstisarja King of Kings Grand Prix` etapp, kus Eestit esindav kikkpoksija Nikita Štšerbakov läheb ringis vastamisi leeduka Vitautas Valanciusega. Kogu oma poksijakarjääri jooksul on ta pidanud üle saja poksilahingu, neist umbes pooled kickboxingus. Sel korral võitleb ta vastasega K-1 reeglite järgi.

Nikita, millal sa otsustasid poksiga tegelema hakata?

Seda ma ei mäleta. Kuid ma mäletan oma esimest trenni. Tegelen poksiga juba 10 aastat. Selle ajaga olen osalenud enam kui sajas matšis, suurema osa neist olen võitnud ja olen kolmekordne Eesti tšempion poksis. Olen Eesti koondise koosseisus osalenud ka paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Mingil ajal otsustasin hakata tegelema kikkpoksiga ja sel alal olen viiekordne Eesti meister ja ka Baltikumi meister ning samuti võidelnud Eesti koondise ridades. Siis otsustasin üle minna K-1 profipoksijate hulka, olen kuuel korral nende reeglite järgi võidelnud ja kõik kuus matši ka võitnud.

Miks sa spordiala vahetasid?

Selleks ajaks olin poksis juba palju saavutanud. Tekkis huvi proovida mõnda uut ala, kus avaneksid uued perspektiivid.

Kuidas suhtusid sinu vanemad sellesse, et valisid sedavõrd karmi spordiala?

Isa suhtus normaalselt, sest see on meeste ala. Kui vaja, siis ma suudan seista oma pere ja lähedaste eest. Ema elas seda üle, kuid on nüüd rahunenud, sest näeb, et mul läheb hästi. Võistlustele ma teda ei kutsu, ma ei taha, et ta liiga üle elaks. Aga ta saab aru, et sport on minu elu mõte ja ta ei takista mul selles arenemast.

Olid sa lapsepõlves pigem huligaan või eeskujulik poiss?

No ei tea... ilmselt huligaan. Kuigi jah, ma õppisin hästi, püüdsin palju. Kogu oma elu, mida ma mäletan, olen tegelenud spordiga.

Millised eredamad momendid on sellest meelde jäänud?

2009. aastal võitsin K-1 reeglite järgi võideldes väga tõsise vastase Mirkko Moisari seisuga 2:1. See oli mu sportlasekarjääri raskeim võit, sellepärast ongi see kõige eredamalt meelde jäänud.

2012. aastal Eesti koondisega kikkpoksi amatööride võistlusel olles võitlesin ma soomlase Antti Sariolaga. Esimeses raundis andsin ebaõnnestunud löögi ja murdsin oma jala ning teises raundis võitlesin juba murtud jalaga. Kolmandast raundist tuli kahjuks juba keelduda. Nii juhtub.

Kuidas su sõbrad sinu elustiili suhtuvad?

Nad mõistagi toetavad mind. Käin nendega koos mitmesugustel üritustel aga klubid pole minu jaoks. Parem lähen kalale või tegelen allveekalapüügiga. Sageli sõidame sõpradega koos loodusesse. Oleme juba terve Eesti läbi käinud. See on minu viis, kuidas puhata, koguda jõudu treeninguteks ja võistlusteks.

Sinu sportlasekarjääri võib vaid kadestada. Kellel sinu lähedastest on tähtis roll sinu elus ja karjääris?

Minu esimene treener Vadim Nikimorov tegi paljutki, et minust saaks sportlane. Ta oli mulle nagu teine isa ja temalt ma õppisin palju. Täna ma jälgin paljusid noori sportlasi piiri taga ja see annab suure stiimuli saavutada uusi tulemusi. Muidugi motiveerivad mind eriti omad, Eesti sportlased.

Sa tegeled nüüd ka treeneriametiga?

Jah, ma treenin poisse ja aitan neil võistlusteks valmistuda. Mul on, mida neile õpetada. Tahan oma aastatepikkuseid kogemusi noortele jagada.

On sul mingi rituaal, mida teed enne võitlema minekut?

Enne võitlema minekut käin ma alati kirikus.