Tarmo Rüütli: miks kindlustada kaitset, kui võid ise ära lüüa!

Tarmo Rüütli käe all jõudis Eesti jalgpallikoondis iseseisvuse taastamise järgsete ilusaimate võitudeni ning EM-finaalturniiri lävele. Foto: Liis Treimann

Postimees avaldab kokkuleppel ajakirjaga Jalka väljaande viimases numbris ilmunud artikli, kus lugejate küsimustele vastab Eesti jalgpallikoondise endine peatreener Tarmo Rüütli. Juttu tuleb kaitsmisest ja ründamisest ning koondisetüüri juurde naasmise võimalikkusest, aga ka Krakovi vorstist ja mulgiks olemisest.

Eesti koondise kõigi aegade edukaim treener Tarmo Rüütli ütleb lugejate küsimustele vastates, et mängijana ta oma potentsiaali ei realiseerinud ja kui Eesti poleks vabanenud, oleks ta tõenäoliselt vabasse maailma põgenenud. Treenerina lähtus aga sellest, et kaitse kindlustamise asemel on ju võimalik ise tugevamale vastasele värav lüüa.

Kust pärineb sinu pikaaegne hüüdnimi Täri? (Silver Tabo, Ülenurme)

See on saadud poisipõlves naabruskonna poistelt. Sealt kandus see nimi edasi. Tagusime koos karjamaal vutti. Ju on ta mingi lühend Tarmost või midagi sellist.

Millal me sind taas tippjalgpallis näeme? (Oskar, Mustamäe)

Tuleb kokku võtta: sellel ajal, mil ma treenisin klubisid ja koondist, ei vedanud ma alt ei mängijaid ega rahvast.

Võiks ka pikemalt küsida: millal taas näeme ja kas üldse näeme? Kõik ei sõltu elus sinust endast. Väga palju sõltub sellest, kuidas kaardid kätte  jooksevad.

Kas see oli sinu jaoks üllatus, et 2013. aastal sinuga koondise peatreeneri lepingut ei pikendatud? (Jaanus, Tartu)

Mis ma oskan öelda! Sellised asjad ei ole üllatus, sest kui on mingi asi tähtajani paigas, siis on kaks võimalust: kas pikendatakse või mitte. Kui ei pikendata, siis mis üllatust seal ikka on. Eks ma oskan ridade vahelt lugeda ka, kuigi eelistaks, kui inimesed on natuke otsekohesemad.

Ma ei mõista, kogu aeg räägitakse, et Magnus Pehrsson on koondise professionaalsemaks muutnud. Mida sina siis ebaprofessionaalselt tegid? (Tarmo Ala, Võru)

Kui ma hakkan sellele pikalt vastama, siis on see libe tee. Kindlasti on mul oma arvamus, aga teatud hetkel on parem keel hammaste taga hoida. See ei anna midagi juurde, kui ma teemat lahkama hakkan.

Kui sind tagasi kutsutaks, kas asuksid uuesti koondise peatreeneriks? (Mikk K., Viljandi)

Ei usu ausalt öeldes. Ei ole mõtet, ütleme ausalt ära. See ei anna midagi. Mul ei ole mingit kahtlustki, et kui vaja, saaksin hakkama.

Said Eesti koondise peatreenerina omajagu kriitikat. Näiteks polnud fännid rahul sellega, et mängitasid Tihhoni Šiššovi ka siis, kui ta klubita oli. Kas tagasi vaadates võib öelda, et sa ei usaldanud noori jalgpallureid piisavalt? (Kristjan, Alatskivi vald)

Ma arvan, et ühelegi noorele andele pole ma piduriks olnud. Koondise mängija koht tuleb välja teenida. Tollal oli valikut, polnud vaja vägisi mõnda noort upitada. Kõigil oli võimalus end näidata U21 koondises ja loogilist teed pidi üles jõuda.

Ma tean küll, et kolleege on raske kritiseerida ja sellise küsimuse peale vastatakse viisakalt, aga ikkagi: mida teeksid teisiti võrreldes Magnus Pehrssoniga, et me jälle väravaid hakkaksime lööma? (Janar Tuulik, Tartu)

Küsimuses on õigesti öeldud: tõesti on raske kolleegi kritiseerida, aga ka ilma igasuguse kriitikata tuleb mingil hetkel tõele näkku vaadata ja anda aru, et jalgpalli eesmärk ongi väravate löömine, mitte taga nullis hoidmine. See on kogu jalgpalli tõde. Kui tuled platsilt ära ja on löödud null väravat, ei saa rahul olla. Loomulikult on uuel juhendajal vaja uues kohas alguses sisse elada. Siis paned enda jaoks asjad järjekorda, et taga peab kaitse pidama saada. Aga tuleb ka väärtustada kollilöömist. Me peame olema võimelised lööma väravaid, kes tahes vastaseks ka poleks. Me ei peaks pärast mängu lugema väravamomente, vaid just väravaid. Kui pusime 0 : 0, siis ... Ega see kindlasti ka Pehrssoni ei rõõmusta.

Muidugi on koondise treeneri võimalus mängijaid mõjutada väike. Klubi juures tehakse tööd, koondise juures toimub lihvimine. Seal pead olema valmis võimalusi realiseerima. Meie paratamatus on see, et mängime rohkem endast tugevamate vastu, aga kui ka vastane lööb meile kolm, peaksime ise püüdma kasvõi kaks lüüa. Väravalöömise väärtustamist võiks rohkem olla. Pikas perspektiivis on vaja leida tüüpe, kes kolle lööks.

Sinu üheks tugevaks küljeks treenerina on nimetatud intuitsiooni. Näiteks sel puhul, keda platsile usaldada, keda ja mis hetkel välja vahetada. Kas nõustud? (Raimond Kuuskmaa, Pärnu)

Kindlasti nõustun. Kui hüpoteesi püstitad ja üritad seda kontrollida faktidele toetudes, siis eks ta seda näitab jah. Ju siis mingi vaist peab olema. Muul moel ei oska seda seletada, kui et pead suutma kaasa elada kogu mängule ja vaaritama peas, mis mängus toimub, ning varukäigud peavad olemas olema. Segad peas kaarte, teades, mis toimub platsil, ja tead, mis selja taga (varumeeste pingil – toim.). Sina ju ei jookse väljakul ja pead suutma haarata tervet pilti, see ongi treeneri töö. Küsimus pole ainult intuitsioonis, vaid ka selles, mis on sinu kui treeneri vaade mängule. Eesti puhul on ju teada, et peame 90 minutit suutma tugevatele vastu pidada. Kui mänguaega jääb aina vähemaks, siis üks teooria ütleb, et vaheta sisse mängija, kes tugevdaks kaitset, ja nii peame ehk päris lõpuni vastu. Aga mina lähtusin teisest teooriast, et teravdan hoopis rünnakut ja toon sisse värske mehe, kes suudaks lõpus ära lüüa.

Mitu tööpakkumist kuus keskmiselt saad? (Mark, Pärnu)

Ei ole sellist asja olemas. Niisuguseid asju saab Jose Mourinho või ma ei tea. Näiteks täna on teisipäev, ostan loteriipileti, sest homme on lotokolmapäev – kui joppab, siis võib igasugu asju juhtuda!

Kas tagasid Kasahstanis töötades endale piisava rahalise rasvakihi? (Jaak, Tallinn)

Tasu oli vääriline ja rasvakiht on suhteline mõiste. Midagi näppude vahele jäi. Jalgpallis liigub seal teine raha kui siin.

Kui Eesti jalgpallurid veel välismaale pääsevad, siis treenerid peaaegu üldse mitte. Miks? (Maarja Nurm, Rakvere)

Raske öelda. Ma kasutan nüüd robustseid väljendeid. Olen kuulnud, et treenereid on kui kirjusid koeri. Mujal on palju liigasid ja seal sõltub palju sellest, kes keda tunneb. Mass on suur ja neile meestele, kes raha välja käivad, on raske selgeks teha, et võtame treeneri sealt, kus pole erilist märki maha jäetud. Mujal käib masinavärk suurtel pööretel, pole vaja teha eksklusiivseid käike. Mina sain Kasahstani tänu sellele, et Arno Pijpers oli seal käinud ja seal oli võimul kuberner, kes seda kõike teadis ja mäletas. Olukord oli ka selline, et kolm nädalat enne hooaja algust hüppas peatreener alt ära ja oli vaja kiiresti kedagi leida. Mul oli võimalus CV ette lükata, olime just koondisega mänginud EMi playoff’is. See on näkkamise küsimus, aga Eesti peale mõeldes: loogiliselt võttes pole see reaalne.

2012. aasta valiksarjas võitsime Serbiat ja kaotasime Fääri saartele. Kumb oli kummalisem mäng? (Christo, Tallinn)

Kumbki polnud kummaline. Serbia mängu positiivseid asju on hea mäletada. Meil oli ka natuke õnne, mida meil on ikka vaja. Oli Vene kohtunike brigaad, kes ei allunud serblaste provokatsioonidele – meie pidime paratamatult rõhuma võitluslikkusele ja nemad olid alguses iga vea peale pikali. Kui niimoodi kergeid trahvilööke anda, siis läheb tasakaal vastase poole. Kohtunikud lasid meil võidelda. Tarmo Kingi löök tõi meid mängu tagasi: olime viigis. See oli okei mäng.

Fääri saarte mängu tingimused olid kehvad: lõhkuda oli lihtsam kui ehitada. Käisin soojenduse ajal väljakul, andsin paar tsenderdust: labajalg läks muru sisse. Jätsime ise oma võimalused realiseerimata, nemad said poolaja viimasel ja teise alguses penalti. Nemad ei pidanudki midagi ehitama, vaid said standardite pealt oma kollid kätte. Me ei olnud suutelised vastama. Nägime ka EM-finaalturniiril, et võid olla parem, aga tulemuseks seda alati ei vormista. Fääri saared ei ole ka enam naljanumber. Levadia ju mängis nende klubiga. Kes tahab rahvaarvu võrrelda või uurida, kas keegi vastastest on lihunik või hambaarst, siis palun. Aga nad on valmis 11 meest välja panema ja vastu hakkama.

Mida hindad enese kõige suuremaks saavutuseks treenerina? (Sten, Helsingi)

Ühe asja peale ei saa välja minna. Tuleb kokku võtta: sellel ajal, mil ma treenisin klubisid ja koondist, ei vedanud ma alt ei mängijaid ega rahvast.

Kas mängijana realiseerisid oma potentsiaali? (Vahur, Jõgeva)

Kindlasti mitte. Ajalooliselt olime omas väikeses riigis kinni. Siin oli sisemine konflikt eesti ja vene värgi vahel. Siit rahvusvahelisse jalgpalli minna polnud võimalik, lahti oli üksnes idapiir, aga Venemaale mängima minna ka ei kiskunud. Oleks maailm lahti olnud, olnuks võimalus ennast paremini realiseerida.

Tarmo Rüütli, kes sa siis ikkagi oled: mulk või pärnakas? (Harri, Viljandi)

Kui sa ikka oled Viljandis sündinud ja kasvanud ja lõpetanud põhikooli, siis ei saa olla pärnakas, kuigi 15 aastat mängisin Pärnus ja palju on Pärnuga seotud. Aga käin ikka Viljandis ja suhtlen inimestega, kellega ühine minevik. Lõpuks jõuad ikka oma juurte juurde. Olen sada protsenti mulk.

Mis on sinu parim nali, mille oled lehemeestele visanud? Mulle tuleb meelde see, kui ütlesid, et Pareikol on algkoosseisu koht kindel, sest ta tõi sulle Poolamaalt Krakovi vorsti. (Sulev Tähtmäe, Tartu)

Keegi tahtis vist koosseisu teada ja ma siis hakkasin vaatama. Pareiko oli kindel põhikoosseisu mees ja nii see nali sündis. Aga ilma naljata: ta tõi tegelikult ka mulle Krakovi vorsti!

Neid lolle nalju olen ikka visanud, aga see on olnud allegooria. Hollandis oli mäng, päev enne seda pressikal küsiti: mis plaaniga mängima lähete? Vastasin suht labaselt, et on kaks varianti: kas panna minema või minna panema. Teiste sõnadega: kas valmistuda kaitses istuma või mõelda nende käikude peale, kui oled terav ja valmis vastu hammustama. Mu ütlemisi võib kvalifitseerida naljaks, aga alati on neil mõte taga, kuigi nad on tihtipeale spontaansed. Surmtõsine pole ma kunagi olnud. Jalgpalluritele olen ka öelnud, et jalgpall on mäng ja kui suudate mängida naeratus näol, on see parem, kui surmtõsiselt tükitööd teha.

Mis on olnud sinu kõige meeldejäävam altminek treenerina? (Eveli Murd, Keila)

Ega midagi paremat pole välja panna kui see Kasahstanis käik, sest see oli  avantüür. Läksin kolm kuud enne hooaja algust, tahtsin panustada ja tööd teha, aga laagrid olid juba tehtud ja meeskond komplekteeritud. Ma ei saanud mõjutada protsessi. Ei oska öelda, kas see on altminek, aga mõru pill oli ta küll. Samas oli raske ära öelda. Kuue hulka saamine oli seal elu unistus, aga selle koosseisuga polnud see realistlik.

Kas oled jalgpallist tekitatud ärrituse tõttu midagi ära lõhkunud? (Dagmar, Viimsi)

Ei ole. Isegi muul moel pole olnud ärritust, et peaks midagi ära lõhkuma. See pole ilus. Ma ei tea, kas ma veepudelitki olen maha visanud. Tuleb end talitseda.

Kes sa oleksid, kui Eesti poleks uuesti iseseisvunud? (Ivo, Jõhvi)

Väga huvitav küsimus. Küsin ise: kes me kõik oleks, kui Eesti poleks iseseisvunud? Kuidas meie elu oleks läinud? Ega me üksinda ei iseseisvunud. Raudne eesriie langes ja see protsess on olnud laialdane, sõltunud ka suure maailma asjadest. Enda puhul arvan, et eks ma oleks siit varvast lasknud. Antipaatia selle kammaijaa vastu oli piisav. Kui tunneli lõpus valgust ei paista, siis oleksin soovinud vabasse maailma jõuda.