Gert Kullamäe: Tartu on järjest rohkem meeldima hakanud

Abitreener Gert Kullamäe tunnistab, et emotsionaalse inimesena on tal raske pingelise mängu ajal end pingile suruda ja rahulikuks jääda. Foto: Margus Ansu

Kaks aastat tagasi otsustas Eesti üks kuulsaimaid korvpallureid Gert Kullamäe lõpetada oma mängijakarjääri ning asus Rocki abitreeneri ametisse. Kuidas see nii läks, et teist treener sai?

See ettepanek tuli 2009. aasta suvel peale hooaja lõppu. Initsiatiiv tuli Indrek Visnapuult ja klubilt. Visnapuu sai peatreeneriks ja talle pakuti ka järgnevateks aastateks lepingut. Kuna Paavo Russak tahtis tegeleda rohkem noortega, siis oligi vaja juurde ühte abitreenerit. Kui seda ettepanekut poleks tulnud, siis kõige tõenäolisemalt oleksin korvpalli edasi mänginud.

Ma olin võtnud endale sellise rumala sihi, et lõpetan 40neselt ja siis, kui kolmepunktijoon on kaugemale nihutatud. Joone nihutamisega oleks minu plussid ehk selgemalt välja tulnud. Endamisi mõtlesingi, et kui ma jätkan mängimist, siis venitan vähemalt 40ni välja. Vähemalt Eesti tipptasemel. Aga Rock mulle mängijana lepingut ei pakkunud. Pakuti küll teistest Eesti klubidest ja võimalus mängida oli olemas. Lõpuks tuli mingi otsus teha ja ma mõtlesin, et hea küll, ma ei oota seda kahte aastat ära, vaid lõpetangi oma mängijakarjääri.

Kui valus see otsus oli?

See ei olnud mulle valus otsus. Kõik sellised otsused teen ma väga läbimõeldult. Eks siis, kui ma viimasel hooajal mängisin, mõtlesin kevadel ikkagi, mis sügisel edasi saab. See on iga hooaja lõpp nii – isegi kui sa oled noorem mängija –, et kus ja millises klubis edasi. Millised variandi sulle üldse tulevad? Nii kõva mees ju ei ole, et lööd ukse lahti ja ütled: ma nüüd tulen. Seepärast oli see küsimus juba kevadel mängides mul peas.

Aga kui Visnapuu ja klubi tulid väga konkreetse jutuga, et nad näeksid mind abitreenerina, siis läkski see asi mööda loomulikku rada. Ma ei ütleks, et see oli mulle väga raske otsus. Mõnes mõttes oli see ju hoopis loogiline samm.

Kui teil olnuks mõne välisklubi pakkumine taskus, kas siis oleksite jätkanud mängijana?

Jah. Täitsa aus vastus on see, et ma isegi uurisin võimalusi, kui kerge on 38-aastasel mängumehel leida tööd välimaal. Mängida aasta kusagil... mitte küll tippklubis, aga näiteks Küprose liigas. Soendad konte. Hooaeg on lühike. Võib-olla üks mäng nädalas. Ma isegi uurisin neid võimalusi, aga reaalselt mulle midagi ei leitud. Ja kui pere on olemas ja lapsed kasvavad, siis tahad ikka stabiilset peatumispaika.

Kuidas ennast treenerina tunnete?

Aina kindlamalt. Eks iga uus algus ole raske. Paljud asjad ei lähe nii, nagu mõtled. Sul võib teoorias olla igasugused asjad läbi mõeldud. Sa võid küll mõelda, et nüüd mina hakkan nii tegema, aga reaalsus on hoopis midagi muud. Kõik asjad võtavad aega ja vajavad sisseelamist.

Selles mõttes on reaalne pilt mulle kahe aastaga ikka selgeks saanud. Kuidas selles ametis asjad käivad ja millele tuleb rõhku panna. Mida tohib ja mida ei tohi. Kui ma eelmisel hooajal alustasin, siis suure bravuuriga. Nagu algaja treener ikka. Aga nagu ma ütlesin: reaalsus on midagi muud. Asjad ei saagi süsteemis, kus on palju inimesi ja isiksusi, toimida kohe nii, nagu sa tahad. Sa pead arvestama teistega. Peab olema ühtmoodi mõtlemine.

Mis on konkreetselt abitreeneri ülesanne?

Abitreeneri ülesanne on olla abimees pealikule. Aidata peatreeneril tema ideid ellu viia. Peatreenerilt tuleb plaan ja ta otsib endale neid abilisi ja lülisid, kes tahavad ja suudavad temaga ühtmoodi mõelda. Peatreener otsib endale abilised, kellele ta loodab ja kellesse ta usub. Selline on abitreeneri roll igas professionaalses süsteemis.

Aga kui minna spetsiifilisemaks, siis minu ülesanne on rohkem individuaalne töö mängijatega. Et nad tegeleks oma nõrkade külgedega. Eks igal mängijal on oma asjad, millele tuleb pühenduda – kellel on see kaitsemäng, kellel visked. Samamoodi püüan ma otsida vastase kohta infot, et mida üks või teine vastasmängija teeb hästi ja mis on tema nõrgad küljed.

See on abimaterjal mängijatele, aga otsuseid võtavad nad vastu ikka väljakul mängides. Kogutud taust võiks olla neile abiks. Kõikides professionaalsetes meeskondades on see olemas ja meiegi oleme sinnapoole teel.

Räägitakse, et mängijad teevad liiga vähe individuaalset tööd – et vanasti käidi palju rohkem üksi saalis peale viskamas. Kuidas tegelikult on?

Üksi pealeviskamine on nii ja naa. Siiski peavad sul olema suunavad jõud. Eriti noormängijatel. Selliseid noori iseteadlikke mängijaid on väga vähe, kes juba maast madalast teavad, mida teha, et saada paremaks korvpalluriks. Noor läheb suuresti inertsiga kaasa. Sellepärast peavadki olema suunavad jõud need, kes on ise selle etapi läbi käinud.

Professionaalse mängija üks omadusi ongi see, et ta on suuteline üksi treenima. Muidugi võiks seda rohkem olla. Aga see on kulunud teema. Sageli tulevad hoopis teised asjad vahele. Näiteks pole sul tihti vaba saaliaegagi. Siin spordiklubis on ju igasugust tegevust. Sel aastal tulid veel ka Pere Leiva mehed siia. Sul on alati võimalus minna kangi tegema, aga saali ei saagi alati minna.  

Kas see kriitika, et nüüdse aja noored on laisad, on õigustatud?

Ma pole selle kriitikaga nõus. See on pläma. Seda räägitakse põlvest põlve, kuidas meil omal ajal ikka oli. See on jama. Igal ajastul on omad mängureeglid ja omad võimalused. Mäng ju muutub iga päevaga. Nõudmised suurenevad. Elu on lihtsalt selline ja sellega tuleb kaasas käia.

Vähe sellest, et igal kümnendil muutub korvpalli taust, muutuvad ka reeglid. Olles ise päevast päeva korvpalliga seotud, ei võta ma seda kriitikat tõsiselt. Ka meie tegime omal ajal treeningutel vigu.

See on selline jutt, mis ei vii kuhugi – heietamine, et me olime omal ajal ikka paremad, ei muuda praegust korvpalli seisu paremaks.

Kas peatreeneri ja abitreeneri ettekujutused Rocki mängustiili kohta kattuvad?

Üldjuhul küll. Me oleme treeneritega omavahel isegi arutanud, et mingites küsimustes oleme võib-olla liigagi üksmeelsed. Sellist sisemist vaidlust võiks olla isegi rohkem. Loomulikult on minul oma, Kandimaal (abitreener Toomas Kandimaa – toim) oma ja Visnapuul oma arvamus, aga üldine suund, millesse me usume, on sama. Muidu see meeskond ei toimiks.

Ma olen olnud sellises Hollandi klubis, kus meil oli ameerika treener ja talle tuli abitreeneriks kreeklane. Üks oli jäägitud Ameerika korvpalli austaja ja teine sellise kinnise Euroopa korvpalli austaja, mõlemad väga lugupeetud inimesed. Kreeklane oli töötanud näiteks Olympiacose ja Kreeka koondisega. Aga oli näha, et see koostöö ei saa kaua kesta, ja umbes kuu aja pärast kreeklane lahkuski. Seepärast mina usungi meeskonnatöösse. Ei pea olema absoluutset üksmeelt, aga suund peab olema ühine. Mängijad saavad ju ka aru, kas treenerid mõtlevad ühtmoodi või mitte.

Tooge üks näide, kus teie arvamus on Indrek Visnapuu omast lahku läinud?

No näiteks mina kasutaksin mängijaid võib-olla mõnikord natukene teises võtmes ja teistmoodi. Meil on palju mehi, kes vajavad mänguaega. Me oleme muidugi omavahel palju arutanud, mismoodi mänguaega jagada ja kellele mingil hetkel loota.

Teine asi, mis mind eristab, on see, et ma riskiksin rohkem. See võib-olla tuleneb hoopis minu loomusest, aga mängu ajal ma tõesti võib-olla riskiksin vahetustega rohkem. Või näiteks millal mängida maa-ala- ja millal mees-mehe-kaitset. Või keda panna ootamatult sisse ja vaadata, kas ta ujub välja või ei uju.

Aga need on kõik tehnilised nüansid ja ega ma tea, kas ma ise peatreenerina julgeksin neid käike teha. Sellele küsimusel, mida ma teeksin kardinaalselt teistmoodi, on raske üheselt vastata. Tegelikult me arutame enne igat mängu kõik peatreeneriga läbi ja siis on see juba tema otsustada, kas ta arvestab sellega või ei.

Visnapuu on kuulutanud, et mäng peab olema kiire ja agressiivne. Olete nõus?

Loomulikult tahame sinna jõuda, et mängida tänapäevast kiiret ja agressiivset mängu. See on suund, kuhu me liigume. Teisest küljest anname selgelt aru, kes on need mängijad, kellega sellist mängu mängida. Nagu ma juba ütlesin: sul võivad olla tohutult head mõtted, sa võid olla teoorias väga kõva vend, aga kui sul mängijad seda ära ei kannata, siis pole sellest mingit kasu.

Pead ikkagi arvestama, millised mängijad on sul käepärast. Milleks on nad üldse võimelised. Ma olen seda meelt, et treenerist teevad hea treeneri mängijad. Sul võivad treenerina olla tohutult head idee ja taktikaliselt geniaalsed käigud. Kui sul mängijad seda aga välja ei kanna, siis ei ole sellest mitte midagi kasu. Ei ole nii, et sa oled jube hea treener, aga näe, mängijad ei mängi. Või vastupidi, oled jube kehv treener, aga mängijad on nii head, et aina võidavad. See ei toimi. Väga suure osa treeneri edukusest määravad mängijad, see, kui professionaalsed nad on.

Aga Žalgirises on ju professionaalsed mängijad. Ometi vahetatakse seal järjest peatreenereid? Kas see pole vastuolus teie jutuga?

Siin on väga kõva vastuolu, aga olgem ausad, see ei ole normaalne, mis Žalgirises toimub. Ma olen seal ise käinud ja mul on seal palju häid tuttavaid. Tean selle klubi tausta päris hästi ja olen küll täiesti veendunud, et Žalgirise klubi ei ole juhtimise poolest just kõige professionaalsem. Neil on omal piisavalt probleeme ja seetõttu on see veidi kohatu võrdlus. Ei ole normaalne, kui sellises meeskonnas valitseb selline kaos. Treenereid vahetatakse nagu sokke.

Tulles tagasi eelmise küsimuse juurde – kas Rocki mäng on nüüd piisavalt kiire ja agressiivne?

Tahaks, et see oleks seda veel rohkem. See kõik on aeganõudev protsess. Aga ma arvan, et kohati oleme näidanud väga korralikke mänge. Samas oleme olnud teinekord absoluutselt abitud. Meile on vaja stabiilsust ja töötame selle nimel.

Välisklubid ostavad tavaliselt omale mängijad, keda nad tahavad. Peatreener tuleb ja ütleb, mis positsioonile ta millist mängijat tahab. Mängijate valik üle maailma on lai. Meil seda võimalust pole ja Eestis ei ole mõtet minna seda teed, et hakata mängijaid kokku ostma. Me peame olema ise tugevad.

Priit Vene, kes töötab Žalgirise noortesüsteemis, ütles selle kohta väga tabavalt, et Eesti ja Leedu korvpallis pole mingisugust vahet. Mõlemas on täpselt samasugused poisid. Küsimus on kvantiteedis. Leedus on tavaline, et korvpallirühmad on täis, ja seal tulevad loomulikult ka talendid esile. Meil aga panustatakse laialt kõikidesse spordialadesse. Korvpall, võrkpall, jalgpall, käsipall.

Kui rääkida professionaalsest meeskonnast, siis ma ei usu, et Rytases tehakse oluliselt rohkem trenni kui näiteks Kalev/Cramos või Rockis. Koormused on samad, aga küsimus on kvantiteedis. Iga mängija kardab seal oma koha pärast. Kui sa pole piisavalt tasemel, võetakse järgmine. Meil sellist sisekonkurentsi ei ole ja see teeb meie elu palju raskemaks.

Mida olete sellest 1,5 aastast kõige rohkem õppinud?

Olen õppinud seda, et reaalsus on teine. Siin sa näed, kuidas kõik võtab aega. Selles ametis pead olema kannatlik. Mitte midagi ei juhtu üleöö, ükskõik kui head ideed sul on või kuidas sa püüad. Kui suudad olla kannatlik, siis on ka tulemust loota. See on kõige suurem asi, mida olen õppinud. Muidugi, eks ma ju nägin ka mängijana, kuidas asjad käivad, ja ega ma nii sinisilmne ka polnud, aga mingid asjad nõuavad aega ja kannatust.

Kui palju te ise teooriat läbi töötate ja koolitustel käite?

See on hea küsimus. Pean ütlema, et sellest jääb tohutult puudu. Meil on isegi lepingus punkt, et saan ennast koolitustel täiendada, aga mängude ja sõitude tõttu ei jää selleks aega. Minu pere on ju Tallinnas ja kui vähegi võimalik, lähen pere juurde.

Mõtlesin küll, et kui olen abitreener, on mul aega ka koolitustel käia, aga see ei ole nii läinud. Ei taha ju meeskonna juurest ära olla. Vahel on abikaasagi öelnud, et olen ju abitreener ega pea seal iga päev olema, aga süda ei luba puududa.

Kui palju te vajalikke materjale kogute ja treeneritööks tarvilikke märkusi teete?

Mul oli Saksamaal väga hea kogemus, kui olin Dirk Bauermanni käe all. Temalt saadud materjalid kogusin küll kõik kokku. Loen internetist palju venekeelset korvpallikirjandust. Või näiteks euroliiga treenerite intervjuusid. Kui kuulata kas või nende pressikonverentse, leiab sealt väga häid mõtteid. Kuidas austatakse vastaseid ja millele pannakse rõhku. Kõik see huvitab mind. Aga ma ei ole seda tüüpi treener, kes teoorias kogu aeg mingeid jooniseid loeb. See ei paku mulle midagi.

Üks ajend, miks minust on saanud treener, ongi nendes Saksamaa aastates. Minu õnnetuseks ei jõudnud ma kunagi absoluutsesse tippklubisse. Aga olen veendunud, et jõudsin tipptreeneri käe alla. Bauermann on praegune Saksa koondise treener ja ma pean temast väga lugu. Need 2,5 aastat, mis seal olin, olid mulle korvpalli mõttes ülimad. Sealt võib-olla tekkiski mõte olla kunagi ise treener. Elu on ikka naljakas. Ma mäletan, et Visnapuu käis siis seal ennast koolitamas ja vaatas meie treeninguid. Ja nüüd, aastaid hiljem, kutsus mind enda paati.

Öeldakse, et on kahte sorti treenereid: ühed karjuvad mängijate peale, teised ei ütle kunagi midagi kurjasti. Kumb stiil töötab paremini?

See on hea küsimus. Oleneb mängijatest. Millised mehed sul psühholoogiliselt käes on. Mõnele tuleb kogu aeg kaigast anda, sest muidu ta ei viitsi üldse liigutada. Mõni mängija vajab hoopis pehmemat lähenemist. See on treenerile peen kunst ära tunda.

Aga seda võin küll öelda, et peatreener peab olema paha inimene. Sellesse ma usun. Ta peab olema paha inimene ruudu sees, mida nimetatakse korvpalliväljakuks. Need treenerid, kelle käe all ma olen mänginud ja kes on olnud edukad, on just selliste iseloomujoontega. See on minu kogemus ja ma usun, et peatreener peab olema boss ja paha inimene. Väljaspool mängu võivad mängija ja peatreener olla kas või sõbrad, aga väljakul peab peatreener olema paha inimene.

Siit jõuame teise teemani, mis puudutab abitreenerit. Abitreener peab olema ühendav jõud mängija ja treeneri vahel. Kui meenutada oma karjäärigi, on abitreenerid olnud sellised, kellele saad isegi oma mure ära kurta. See on parim mudel. Ja mulle meeldib see roll, vahetu suhtlemine mängijatega. Ma naudin abitreeneri rolli. Aga kui peaksin olema peatreener, siis oleksin hoopis teistsugune inimene.

Kui emotsionaalseks treeneriks ennast peate?

Kindlasti olen ma emotsionaalne inimene, aga üks asi, mida ma Indrek Visnapuu käest kahe hooaja jooksul olen õppinud, on vaoshoitus. Kui ikka mäng ei lähe nagu vaja ja ise sisemiselt keed, olen alati imetlenud Visnapuud. Mina oleksin kindlasti emotsionaalsem. Ma ütleks mängijale rohkem asju välja. Olen isegi mõnikord temalt küsinud, kuidas ta suudab nii rahulikuks jääda. Aga see sõltub rohkem isiklikest omadustest ja iseloomust. Olen emotsionaalne inimene. Eriti mis puudutab sportmänge. Ma lähen alati keema ja tahan alati võita.      

Kui tihti veel tunnete, et tahaks ise mängijana platsile joosta?

Eelmise hooaja alguses oli küll selliseid hetki. Otsisin alles ennast treenerina. Mida aeg edasi, seda vähemaks on niisugust tunnet jäänud. Olen nüüd palju vaoshoitum. Eelmisel hooajal olin pingil veel üsna agressiivne, aga nüüd olen aru saanud, et tõmblemine väga ei aita. Pigem pead vaatama mängu rahulikuma pilguga. Nii tuleb mõtteid, mida peatreenerile edasi öelda.

Alguses oligi mul kõige raskem istuda 40 minutit rahulikult pingil. Umbes kuu aega tagasi sain eesti kohtunikelt esimese hoiatuse 1,5 aasta jooksul. Mulle öeldi, et kuule, abitreener, võta vähe rahulikumalt. Sinu asi on istuda, mitte püsti karata. Siis ma mõtlesin küll, et kuulge, mehed, miks te mind karistate, mul sees kõik keeb. Aga pärast sain aru, et see oli õige märkus. Seda on ikka naljakas vaadata, kui abitreener möllab ja peatreener on rahulik. Nii et ma püüan ennast parandada ja saan aru, mis on lubatud ja mis mitte.

Jaak Salumets on alati korrutanud, et mäng algab kaitsest. Kumb on teie arvates tähtsam, kas kaitse või rünnak?

See on tõesti klišee, aga öeldakse ikka, et tiitleid võidetakse kaitsega. Ja kui mõtlen oma karjäärile – mul on palju meistritiitleid eri riikidest –, siis võib öelda küll, et kaitse on tähtsam. Eriti play-off’is on kaitse see, mis karikad koju toob. Aga inimene tuleb korvpalli vaatama ikka rünnaku pärast. Tahetakse näha korve ja efektseid pealtpanekuid.

Ma isegi ei taha vaadata tühja nühkimist väljakul. Aga professionaalse korvpallurina selle peale ju ei mõtle. Sa tahad tiitlit võita ja pead mängima kaitses tahtejõuliselt. Kui kaitse on paigas, on ka võite lihtsam noppida.

Eelmise hooaja lõpus toimusid finaalmängud Rakvere Tarvaga ning Rock oli esimesed kaks mängu kodus kaotanud. Siis te võtsite enne mängu mehed kokku ja lugesite neile sõnad peale – ning Rock võitis kulla. Mida te mängijatele ütlesite?

Seda sõnastust ma enam täpselt ei mäleta, aga usun, et mõte oli sisendada meestele, et oleme vastasmeeskonnast nii palju paremad. Ma kehastusin ehk endiseks meeskonna kapteniks. Olgem ausad, see, et me mängudega 2:0 taga olime, ei peegeldanud ju tegelikku seisu. Väljast võis küll tunduda, et Rock on paanikas, aga ise asja sees olles mingit paanikat ei olnud.

Kaleviga oli meil ju tegelikult väga kõva poolfinaalseeria ja pärast seda olime kindlad, et finaali võidame nagunii ära. Nelja mängu ei oleks me Rakverele kaotanud mitte iialgi. See oli meie sisemine veendumus ja seda ma püüdsin ka mängijatele öelda. Ja mängud näitasidki, et neil ei jätkunud püssirohtu. See kõik oli ilus muinasjutt, mis Rakveres toimus, aga jäägem ikkagi realistideks. Peale poolfinaali oli meil selge pingelangus. Nii mängijatel kui treeneritel. Me ei suutnud pärast poolfinaali meeskonda kohe uuesti häälestada. Ses mõttes tuleb omale tuhka pähe raputada.

Aga siis võiks ju Kullamäe enne igat mängu meestele sõnad peale lugeda – ja võidud aina tuleks?

Tegelikult peaks meeskonnas olema selline mängija. Seda tunnetame praegu üsna tugevalt. Eriti peale seda, kui Janar Talts läks ära. Kuigi ka Janar pole liidri tüüpi mängija. Praegu on meeskonnas puudu persoon, kes suudaks olla vedaja. Ta ei pea viskama igas mängus 30 punkti, aga ta peaks olema mängija, keda kuulatakse. Meil puudub selline juba inimtüübilt. See on väga suur miinus, aga see pole ainult meie meeskonna probleem.

Selliseid mängijaid ei saa kunstlikult kasvatada. See omadus peab olema inimeses. Väga tahaks loota, et Rain Veidemanist võiks saada selline mängija. Ta on küll alles 19-aastane, aga suhtumiselt ja omadustelt võiks ta küll esile kerkida.

Kindlasti on teil ettekujutus või soov, kuhu teatud aastate pärast jõuda?

Ei ole mul sellist ettekujutust. Pigem otsin seda. Kevadel saab Rockiga leping läbi ja ma ei tea, mis saab edasi. Aga mul pole nii, et mingiks ajaks pean olema see või teine. Vaatame, mis saab, aga fakt on, et ega ma elus peale korvpalli suurt muud ei oska. Ma olen selle sees üdini olnud. Trenni läksin 9-aastaselt. Tunnen kõiki Eesti treenereid. Tahan jääda korvpalliga seotuks.

Poeg on 12-aastane ja näen, kui tõsiselt tema korvpalli võtab. Tahaks ka teda aidata ja suunata. Väike poeg on 3-aastane. Kodus on korv ja ta ainult viskab peale. Kõige tähtsam on talle korvpall, alles siis tulevad autod ja muud mänguasjad. Mu pere on korvpallist läbi imbunud. See on minu elu.

Kas te võtate vastu U20 koondise peatreeneri ameti?

Iseenesest pole mulle pakkumist veel tehtud. Ma ei teagi, kuidas see teema meediasse jõudis. Tegelikult oli nii, et Indrek Ruut ja Jaak Karp, kes vastutavad noortekorvpalli eest, tulid välja sellise ideega. Nad küsisid, kas ma oleks sellest huvitatud. Aga ma ei ole selle peale veel tõsiselt mõelnud.

Treenerina oleks see päris huvitav väljakutse. Pean ütlema, et ma ei teagi kõiki meie perspektiivikaid noorkorvpallureid. Aga inimlikust seisukohast võttes... saan kevadel 40-aastaseks ja kui elada aastas 11 kuud visiitabielu, siis mul ongi ainult suvi see aeg, kus saan olla perega. Nii et ma ei oska selle kohta veel midagi öelda.    

Kui kauaks veel Tartusse jääte?

Tartuga on huvitav asi. Tulin ju siia vaid üheks aastaks mängima, aga nüüd saab viis aastat, sellest kaks treenerina. Mäletan, et kui tulin siia lepingut tegema, oli Laine Jänes veel Tartu linnapea. Ta ütles mulle: «Ma loodan, et teile meeldib Tartus väga ja jääte pikemaks ajaks ning võiksite siia kogu perega kolida.» Tol hetkel mõtlesin küll, et mängin siin vaid ühe aasta koos Müürsepa, Kikerpilli ja Teiniga.

Tagantjärele mõeldes olid Jänese sõnad üsna tähenduslikud. Peaaegu nii ongi läinud. Olen siin juba viiendat aastat ja eluga väga rahul. Olen näinud seda klubi ja neid inimesi. Mulle meeldib see. Mulle on tähtis keskkond, kus töötan. Üks asi on rahaline pool, aga teine – töökeskkond. Ka mängijana oli see mulle palgast tähtsam. Inimesed on siin positiivsed ja tahavad korvpallis midagi ära teha. Siin ei ole hõõrumist, see on väga tähtis. Aga täielikult siia kolimise plaani veel ei ole.
    
Kuidas Tartu meeldib?

Sellega on huvitav lugu. Kui siia tulin, siis – ütlen ausalt – ega mulle siin väga ei meeldinud. Selline väike linn. Aga aastatega on ta hakanud mulle järjest rohkem meeldima. Mulle on hakanud meeldima, et linn on väike. Kõik on käe-jala juures. Ja linn on viie aastaga tohutult arenenud. Ma sõidan trenni viis minutit. Tallinnas teeksin seda vähemalt pool tundi.

Tartu on hakanud meeldima aina rohkem ka minu naisele. Ka tema ei tahtnud alguses siia eriti külla tulla. Aga nüüd tuleb väga hea meelega. Ja kõige naljakam on, et mu head Tallinna-sõbrad, kes ütlesid mulle viis aastat tagasi, et no kuhu sa, mees, lähed, tulevad siia suurima heameelega ja ainult kiidavad. Nii et tänu sellele, et mina siin olen, on hakanud Tartut armastama ka kõik minu sõbrad.

Kinno ja teatrisse ka jõuate?

Kinno küll jõuan. Mul on tekkinud kappi treeneriameti pärast mitu ülikonda, aga Vanemuisesse pole veel jõudnud. Sellel on kindel põhjus – trennide ja mängude graafik ei võimalda. Aga selle asja ma teen igal juhul ära.

Naine ja lapsed on Tallinnas. Kuidas hakkama saate?

Eks naine peab seal piltlikult öeldes taksojuhiametit, veab lapsi trenni, lasteaeda ja kooli. Aga ta saab kõigega hakkama ja see võimaldabki mul siin olla. Kristian saab 12 ja Oliver on kolmene. Kristian on tõeline korvifänn. Võin uhkusega öelda, et temaga saab rääkida juba täitsa täismehe juttu korvpallist. Arvan, et saan temaga arutada mõnda korvpalli nüanssi professionaalsemalt kui meil mõne mängijaga. Mind tõesti hämmastab, kuidas ta suudab nii noorena professionaalsel tasemel kaasa mõelda. See on mulle suurim rõõm. Mul pole midagi selle vastu, kui temast korvpallur tuleks. Ta on veel väike ja selles mõttes on vara rääkida, aga vähemalt ihu ja hingega on ta asja kallal.

Miks Rock viimase mängu TTÜ-le kaotas ja mis seisus on meeskond praegu?

Ega siin vabandusi pole. See oli mentaalne kaotus, kus mängijad ei olnud võimelised olema täielikult mängu juures. Ja vastane karistas selle eest kohe. Sellest ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Juhtub ka kõige kõrgemal tasemel. Inimene pole robot. Aga ega ühtegi vabandust tegelikult pole. Ainus variant on see häbi laupäeval koduses mängus maha pesta.

Kas Rock jõuab sel hooajal Balti liigas nelja parema hulka?

Tahaks loota. Meie eesmärk see on, aga garantiisid pole. Kui olla realistid, siis VEF on meist natukene üle, aga kõik ülejäänud on mängitavad. Kõik on meie kätes.

Kes on Rocki parim kolmeste viskaja?

Konkurentsitult on see Sten-Timmu Sokk. Me teeme trennis tihtipeale viskeid ja 80–90% võidab need tema. Aga tema suurim miinus on, et mängus ei taha ta väga palju peale visata.

Kas kolmese joone nihkumine kaugemale on mängu iseloomu mõjutanud?

Ei ole. Vaid pikemad mängijad on hakanud vähem kolmeseid viskama, aga üldjuhul väga suuri muutusi pole.

Leedus tulevad korvpalli Euroopa meistrivõistlused, kas piletid on juba ostetud?

Mul vanem poegki ütles, et läheme vaatama. Kui sulle ikka nii kõrgel tasemel korvpall sisuliselt koju kätte tuuakse, oleks patt mitte vaatama minna. Aga ei tea ju, millised on enda ülesanded sügisel. Tahtmine minna on suur, aga kõik oleneb võimalustest.

Läti ja Leedu mängivad seal, miks Eestit pole?

Nii on kahjuks läinud. Lähiajaloos oleme EMil mänginud kaks korda, aga nüüd on tulnud paus. Loodame, et see väga pikaks ei lähe ja saame ree peale tagasi. Nagu teada, muutub süsteem ja divisjonid pannakse ühte. Kui ikka Läti suudab, siis peame meie ka suutma. Ma näen tunneli lõpus valgust.

Miks on Rocki mängudel sel hooajal nii vähe publikut?

Mingil hetkel on inimesed väsinud. See on loomulik. Mina ka ei jõuaks kogu aeg käia. Kui sul on euromängud, Balti liiga mängud ja Eesti meistrivõistlused. Viasat näitab veel euroliiga mänge. NBAd saab vaadata. Lihtsalt üleküllus on. Ma mõistan inimesi. Kui on suured ja olulised mängud, on ikka saal täis olnud. Ma ei seostaks seda piletihinna või sellega, et Rockis pole staarmängijaid. Isegi mu sõbrad ütlevad, et ei suuda kogu aeg vaatamas käia.

Mis teist siis sügisel saab?

Põgusalt oleme lepingu jätkamisest klubiga rääkinud, aga mitmesugustel põhjustel pole veel lepinguni jõudnud. Eks ka mõni teine Eesti klubi on uurinud ja pinda sondeerinud. Ma ei oska praegu öelda. Olen mõelnud, et võib-olla tasuks üldse hetkeks aeg maha võtta. Äkki tegeleda noortega?

Aga eks see Rocki värk istub nii sees. Siin on mitmeaastased plaanid, kus on ka minu arvamusega arvestatud. Tegelikult tahaks klubiga astuda ka rahvusvaheliselt pika sammu edasi, süda tiksub Rocki rütmis ja eks lähemad nädalad ja kuud annavad vastuse.