Kriit: mustad ajad panevad maailma teistmoodi nägema

Suur osa Kalle Kriidi päevast möödub diivanil lesides, sest murtud põlvekeder ei talu suurt koormust. Foto: Andres Kalvik

Hiljuti kodutrepil libastudes põlvekedra murdnud ja totral kombel vigastada saanud jalgratturi Kalle Kriidi must masendus on kahe talve taguste kehvade tulevikuväljavaadete ja näguripäevade kõrval köömes.

Pekingi olümpia aastal pedaalis Kriit koos Janek Tombakuga tugevas Mitsubishi-Jartazi meeskonnas. Belglastele kuulunud, kuid Eestis registreeritud Pro Continentali tiim osales mainekatel sõitudel, kus Kriit palju kasulikku kõrva taha pani. Mitsubishit hakkasid rahalised raskused kimbutama juba hooaja keskel ja järgmist aastat see meeskond ei näinud. Kui Tom­bak leidis ulualuse Bulgaaria tiimis CC Bourgas, siis Kriit täiendas Eesti töötute armee ridu.

Monaco tiim osutus mulliks

Novembris 27. sünnipäeva tähistanud mehe olukord oli seda nutusem, et Mitsubishi võlgnes talle suure summa raha – saamata jäänud palk laekus pärast rahvusvahelise alaliidu sekkumist kontole alles mullu –, kuid perre oli sündimas esiklaps. «Elasin amatööraastatel teenitud auhinnarahast, suvel sai seegi otsa. Raha teenis vaid elukaaslane Sandra. Ma ei teadnud oma tulevikust midagi,» tunnistas Kriit tema Nice’is asuvas Prantsusmaa-kodus külas käinud Postimehele.

Kriit ei saanud ka maanteel kihutades musti mõtteid eemale peletada, sest tal lihtsalt polnud tol hetkel jalgratast. Esimene päikesekiir hakkas paistma kevadel, kui Kriidi nukrast seisust teada saanud Fixus talle sõiduvahendeid pakkus ja Eesti-sisestel võistlustel auhinnaraha võimaldas teenida.

«Vaid oma jonnakus ei lubanud mul tippspordiga hüvasti jätta. Õppisin sellest perioodist palju, see oli kindlasti mu senise elu keerulisim aasta. Lähedaste inimeste toetus aitas toime tulla. Mustad ajad panevad maailma teistmoodi nägema,» kinnitas ka kodumaise Kalev Chocolate Teamiga ühenduses olnud Kriit, kes šokolaadimeeskonnaga palgas kokkuleppele ei jõudnud.

«Mitsubishis lonkas asjaajamine mõlemat jalga – kõik, mis eelnes ja järgnes võistlusele, oli naljanumber,» jätkas Kriit. «Mul oli võimalus 2008. aasta lõpus sõlmida leping ühe uue Itaalia kontinentaaltiimiga, aga kuna tegemist oli väikese meeskonnaga, polnud ma sellest vaimustuses. Kartsin, et veel üks aasta jamasid taluda on pärast Mitsubishi-kogemust liig mis liig. Pidasin samal ajal läbirääkimisi ühe Monacosse tulema pidanud klubiga, kuid detsembris selgus, et jutt osutus mulliks, ja teised tiimid olid selleks ajaks komplekteeritud.»

Kriit pole aga papist poiss – näguripäevade kogemus oli tal varnast võtta 2002. aastal Prantsusmaale amatööriks tulles. «Ostsin ühe otsa pileti, sest enamaks polnud raha,»  meenutas Kriit. «Klubist sain 150 eurot söögiraha, millele vanemad jõudumööda lisa andsid. Esimese kuu veetsin Lauri Ausi juures, kes mul tühja kõhtu ei lasknud kannatada. Olin talle nagu noorem vend.»

Juba avahooajal sai häid tulemusi näidanud Kriit enda sõnu kasutades söögirahakõrgendust. Ühtlasi kummutab Kriit väite, et amatöörid elavad Prantsusmaal peost suhu ning enamaks kui makaronide ja ketšupi ostmiseks neil raha ei jätku. «Kui hea rattur oskab tugevas klubis enda eest seista, on võimalik normaalselt ära elada ja raha kõrvalegi panna,» täpsustas ta.

Tol keerulisel 2009. aastal, kui ülemaailmne majandussurutis Eestis järjest rohkem endast märku hakkas andma ja ettevõtete põhiaur töötajate koondamistele kulus, hakkasid asjad Kriidi elus ühtäkki paremuse poole minema.

Juunis sündis Kriidi perre tütar Jette ja augustis kinnitas Prantsuse meeskond Cofidis, et palkab Rein Taaramäe kõrvale teisegi eestlase. Motivatsioonilaksu saanud Kriit põrutas otsejoones Prantsusmaale Cofidise spondeeritavasse AVC Aix-en-Provence’i amatöörklubisse vormi koguma.

Nice’is suvel liiga kallis elada

Kriit pani hooajale ilusa punkti Tartu rattamaratoni raames toimunud mägirataste EMil, kus ta Allan Orase järel ja Caspar Austa ees hõbeda võitis. Kuna Kriidi enda rahakotis vilises tuul, maksid tema lennukipileti Eestisse kinni Fixus ja Balti Autoosad.

Eespool kirjeldatud näidete taustal tundub Kriiti kimbutav põlvetrauma tühisena. Valitsev Eesti meister, kes saab treeninguid jätkata märtsis, grupisõidus ilmselt Tour de France’il osalevasse Cofidise meeskonda ei mahu, kuid hooaja teine pool on tema enda jalgades.

Kui algul kavatses kaks aastat tagasi Väike-Maarjasse kodu soetanud Kriit Eestisse taastuma tulla, siis pärast seda, kui tal avanes võimalus hakata nautima Nice’i lähedal asuva tippsportlastele mõeldud taastusravikeskuse hüvesid, otsustas elukaaslane Sandra jätta ajutiselt pooleli meigikooli ning lendas koos Jettega perepeale Prantsusmaa kuurortlinna toeks.

350 000 elanikuga Nice’is on Kriidi käsutuses Vahemerest vähem kui kilomeetri kaugusel asuv moodne kahetoaline üürikorter. Suverõõme pole aga võimalik Prantsuse Rivieras nautida, sest see lööks pere eelarvesse märkimisväärse augu.

Kui praegu peab Kriit elamispinna eest kuus välja käima 850 eurot, mis sisaldab kõiki makse ja internetiühendust, siis rannailmade tulekuga kerkib hind 800 euroni nädala eest. Mõne aja pärast võtab Kriit oma seitse pampu selga – auto jättis ta Nice’i tiheda liikluse ja parkimisprobleemide tõttu meelega Eestisse – ja kolib pisut põhja poole Lyoni kanti.

Taaramäe kombel väiksemate maksude nimel Monacosse kolimist pole Kriit kaalunud sel lihtsal põhjusel, et tema sissetulek jääb tiimikaaslase omast valgusaastate kaugusele.

Kriidi sõnul on Prantsuse riigi röövellik maksusüsteem peamisi põhjuseid, miks Cofidis ega mõni muu sealne meeskond ei jaksa esimese suurusjärgu tähti palgata. Kui enamik Cofidise rattureid maksab makse Prantsusmaal, siis näiteks Astana kasutab teistsugust süsteemi. Kasahstani tiimi nimekirja kuuluv Tanel Kangert on juriidilises mõistes füüsilisest isikust ettevõtja, kes otsustab ise, millises riigis end arvele võtab.

«Prantsuse maksusüsteem on range, kuid sellega kaasnevad ka omad hüved. Näiteks võistlustele minek võrdsustub töölähetusega, kus tööandja peab tasuma reisimise, elamise ja söögiga seotud kulud. Kui kasutan oma autot, maksab Cofidis selle eest kompensatsiooni. Näiteks Belgias selliseid kombeid pole,» teadis Kriit.

COFIDIS 2011
Yohan Bagot, Florent Barle, Mickaël Buffaz, Remi Cusin, Jean-Eudes Demaret, Samuel Dumoulin, Nicolas Edet, Julien El Fares, Julien Fouchard, Arnaud Labbe, David Moncoutie, Damien Monier, Tristan Valentin, Nicolas Vogondy (kõik Prantsusmaa), Kevin Ista, Nico Sijmens, Romain Zingle (kõik Belgia), Kalle Kriit, Rein Taaramäe (mõl. Eesti), Aleksejs Saramotins (Läti), Leonardo Fabio Duque (Colombia), Luis Angel Mate Mardones (Hispaania)