Möödunud aasta Eesti parim noorsportlane Kaisa Pajusalu võib rõõmustada tiitliga kaasneva kopsaka rahalise preemia üle, kuid samas on tal põhjust ettevaatlikkuseks – eelmised neli preemiasaajat on pärast tunnustust vajunud sügavale auku.
Kas Pajusalu murrab miljoni needuse?
10. veebruar 2011, 08:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Preemia pidulikul üleandmisel säras Pajusalu õnnest. Kahel viimasel hooajal sõudmise U23 MMil ühepaadil hõbeda võitnud 21-aastane neiu tegi ülikoolis õppimises pausi ja kavatseb tänavu vaid tipptasemel sportimisele keskenduda. Miljoni krooni ehk 63 912 euro suurune stipendium aitab tal plaane paremini teostada.
«Raha jaguneb võrdselt viie aasta peale ja kogu summa kulub sportimiseks,» rääkis Pajusalu. «Treeningulaagrite korraldamisel on sellest rahast suur abi.» Äsja Itaaliast Sante Caterinast treeningulaagrist naasnud Ulvi Lutoškini õpilane teab, et harjutada tuleb väga korralikult – Pajusalu eesmärk on pääs Londoni olümpiale.
Pole vaja kahelda, et kõrged eesmärgid olid ka neljal eelmisel aastal parima noorsportlase stipendiumi võitnutel. Paraku on stipendiumiga kaasnenud needus, mille Pajusalu peab murdma.
Nabi kustus esimesena
A. Le Coqi poolt panustatava preemia esimene laureaat oli 2006. aastal maailmameistritiitliga üllatanud maadleja Heiki Nabi. Tundus, et noore vägilase ees on kõik teed valla, paraku tabas teda üks tagasilöök teise järel.
Aasta hiljem oli Nabi MMil 24., esikümnesse pole tal olnud asja ka kahel viimasel hooajal. Euroopa meistrivõistlustelt on tal ette näidata kaks viiendat ja üks seitsmes koht, ent reaalset medalivõimalust pole tekkinud. Kui lisada ka eemale jäämine Pekingi olümpialt, on selge, et tulemustes pole rahasüst kajastunud.
Tulemata jäänud suurtulemustest rohkem on meedias juttu olnud Nabi erinevatest vigastustest. Kaks korda on tal murdunud roide kõhr ja paranemiseks tuli heita lõikuslauale. Probleeme on tekitanud ka põlv, hüppeliiges ja kannakõõlus. Õnne pole toonud ka kaalukategooria vahetamine. Kuni 96 kg meeste hulgas maailma parimaks kroonitud mees on nüüdseks kolinud raskekaallaste hulka.
Esimese stipendiaadina on Nabi mõistagi ka esimene, kes saab tänavu kätte toetuse viimase osa.
2007. aastal kuulutati parimaks noorsportlaseks purjetamise Laser-klassis MMi pronksi võitnud Deniss Karpak. Pärast seda pole tal aga tiitlivõistlustel poodiumikohtadele asja olnud.
Erinevalt eelkäijast Nabist jõudis Karpak vähemalt Pekingi olümpiale, kuid piirdus seal mittemidagiütleva 25. kohaga.
Kuna kahe meetri pikkusel mehel oli raske hoida Laseril sõitmiseks vajalikku kerget kaalu, kolis ta pisut suuremale Finnile. Debüüthooaeg andis EMil 7. ja MMil 17. koha. Mullu oli ta samadel võistlustel aga hoopis kesisematel kohtadel – kolmandas kümnes.
Kolmikhüppajate vaevad
2008. aastal kuulutati parimaks nooreks sportlaseks kolmikhüppaja Kaire Leibak. Tegelikult jäid tema noorpõlve suurimad võidud hoopis varasemasse aega. 2006. aastal krooniti ta kolmikhüppes juunioride maailmameistriks, aasta hiljem triumfeeris ta U20 EMil. A. Le Coqi stipendiumi tõi särtsakale piigale aga Pekingi olümpial saavutatud 10. koht. Toona kõigest 20-aastasele sportlasele oli see vaieldamatult karjääri suurtulemus.
Stipendiumi esimene osamakse käes, hakkas Leibaku karjäär allamäge veerema. 2009. aasta talvel toimunud Torino EMil jäi ta esimesena lõppvõistluselt välja, U23 EMil leppis aga väga keskpärase tulemuse juures 4. kohaga.
Aasta tagasi vahetas ta treenerit ja siirdus Andrei Nazarovi juurde, kuid probleemid tervisega ei lubanud suvel korraliku tulemuseni jõuda, sügisel rebenes tal treeningul kannakõõlus. Enne suve pole põhjust Leibakult midagi oodata.
Mullu pälvis aasta noorsportlase tiitli Leibaku endine treeningukaaslane Liane Pintsaar, kes krooniti 2009. aasta suvel U20 Euroopa meistriks.
Paraku jäi Pintsaare pidu esialgu üsna lühikeseks. Mullu kevadel venitas ta treeningul kubemelihast ja terve suvi jäi tema kui sportlase jaoks vahele. Pikale veninud ravimise järel sai ta hilissügisel taas treeninguid alustada.