Eestikeelne vutisõna on saanud täiendust kahe kopsaka raamatu näol: ülbe Cristiano Ronaldo on sümpaatseks ja arusaadavamaks kirjutatud ning Pep Guardiola hämmastab oma avameelsusega, kartmata reeta ametisaladusi. Jalgpalliässadest avaldatud raamatuid arvustas ajakirja Jalka veergudel Indrek Schwede.
Eestikeelne raamat Cristiano Ronaldost oli igati oodatud ja ajastus tahtmatult oivaline: kirjastuse Tänapäev plaanile pani lahkelt õla alla ka peategelane ise, kes võitis Prantsusmaal Euroopa meistritiitli. Autor Guillem Balague kirjutas kolm aastat tagasi raamatu Lionel Messist, nüüd oli kord Cristiano Ronaldo käes. Kuigi autor tunneb Ronaldot, sündis raamat valdavalt teistest allikatest kogutud info põhjal. Selles on ka raamatu tugevus: vaevalt olnuks peategelane ise piisavalt avatud, et rääkida avameelselt oma edevusest, vähesest kriitikataluvusest, ühe vanaisa poolt Aafrika juurtest, suhetest joodikust isaga, põhjustest, miks ta koos teistega meeskonnakaaslaste löödud väravaid ei tähista, miks ta eelistab individuaalseid auhindasid meeskondlikele jpm.
Autor suhtleb lugejaga avameelselt, kirjeldades oma tegevusi, kuidas leida informatsiooni maailma ühe parema jalgpalluri mineviku ja oleviku kohta. Cristiano Ronaldo läbilöögi põhjusi otsides märgib Balague muu hulgas ära kaks: vaesest ja viletsast perekonnast põlvnemine võib olla vajalik selleks, et inimest saadaks edu. Elu on näidanud, et ka probleemsed suhted vanematega või ühega neist võivad anda auahnele sportlasehakatisele vajaliku kiirenduse. Tõsi, Ronaldol polnud vanematega probleeme: emaga on ta tänini lähedane, isa oli aga hoolimata sellest, et hommikust õhtuni jõi (see pidavat olema Madeiral tavaline), väga leebe ja vähenõudlik inimene, kellele väike Ronaldo koos õega sageli õhtul baari järele läks, et isa koju tuua. Alati ei tahtnud isa tulla, vaid eelistas jääda baarinurka, kus vaikselt ja tüli tekitamata edasi rüübata. Hiljem, raskelt haigena keeldus ta isegi ravist Inglismaa kalleimais kliinikutes, mida pururikas poeg talle profijalgpallurina pakkus. Ta andis järele siis, kui oli juba liiga hilja, ning surigi ühes Londoni kliinikus.
Isa oli ise olnud jalgpallur ning seejärel kohaliku meeskonna varustusülem. Selles ametis hilines ta pool tundi oma poja ristimisele, mille kohta autor humoorikalt tähendab: «Kui sind ümbritsevad inimesed on seotud jalgpalliga, kui sinu eeskujud on jalgpallurid ning su isal jagub jultumust jalgpallimatši tõttu sinu ristimisele hilineda, siis on ju peaaegu loogiline, et sinust saab tulevikus jalgpallur.»
Samas pakub autor, et isata kasvamine kindlate reegliteta ja selgete eeskujudeta maailmas muutis Ronaldo ebakindlaks. Just sellest ebakindlusest on tingitud tema pingutused säilitamaks oma täiuslikku keha ja väline ülbus. Balague väidab, et «Ronaldo tegude suhtes pole lihtne empaatiat tunda, ent need kõik tulenevad samast probleemist», ning vaidleb vastu neile, kelle arvates on Ronaldo oma ütlemistes ja tegemistes eelkõige aus, ja me näeme teda sellisena, kes ta tegelikult on. Balague kirjutab: «Mina näen aga hoopis äraeksinud väikest poissi.» Kes ka rohkete ja kallite kingitustega varjab tegelikult oma ebakindlust.
Emaga on Ronaldo suhted aga nii lähedased, et paljude lähedaste arvates on see asjaolu seganud ka staari partnerivalikut. Kui Ronaldo kõige esimene klubi, Madeiral paiknev Andorinha (seesama, kus isa oli varustusülem) tegi talle ettepaneku hakata nende jalgpallikooli aupatrooniks, keeldus ta. Sest klubi direktor oli ühes intervjuus teinud halvustavaid märkusi tema ema kohta.
Teise põhjuse ütleb välja Maritimo jalgpalliklubi president Rui Alves: «Kui sul on väga hea haridusega vanemad, võivad nad mõnikord hakata püüdma su teed rohkem suunata ja tulemus ei pruugi olla tingimata parem. Kui vanemad on aga madalama haridusega, aktsepteerivad nad rohkem laste õigust unistada.»
Muidugi on raamatus kirjutatud ka Manchester Unitedist, Alex Fergusonist, Madridi Realist, Ronaldo pojast jpm, aga seda kõike peab ise lugema. Sisulisi etteheiteid raamatule teha ei oska, soovitan soojalt. Ka need, kes pole ülbikust Ronaldo fännid, nagu näiteks allakirjutanu, hakkavad teda paremini mõistma.
Pep Guardiola
Kataloonia ajakirjanik Marti Perarnau on õnnelik mees, sest maailma üks parimaid treenereid Pep Guardiola lubas tal lähedalt jälgida oma igapäevaseid tegemisi Müncheni Bayernis. Lubatud oli kirjutada kõigest, aga mitte päevakajaliselt, vaid ainult selles raamatus. Küllap on see luba jätnud ka pitseri raamatu ülesehitusele, mis liigub mööda sündmusi ning on tinginud mitu kordust, millest mõned on õigustatud ja mõned tüütud.
Raamatu lehekülgedelt leiab ootamatusi ... Bayernis valitsenud ebaprofessionaalsuse kohta. Näiteks avastas Pep, et enne hooajaeelseid sõprusmänge oli Bayerni riietusruum lookas saiakestest, kookidest ja karastusjookidest. Pep lõpetas selle kombe ja klubisse palgati toitumisnõustaja. Aga ka siis ei tahtnud mehed jääda pärast treeningut sööma klubisse, kus pakuti tervislikku toitu, vaid ruttasid minema. Klubi treeningutelt puudusid arstid ja kui juhtus midagi tõsisemat, viidi mängija kesklinnas asuvasse kliinikusse. Treeningul olid üksnes füsioterapeudid. Toni Kroosile pidi Guardiola õpetama sööduandmiseks ideaalset kehaasendit ning selgitama, et lihtsalt sööduandmisest ei piisa – kohe tuleb ka ise sisse võtta uus positsioon, et pakkuda söödusaajale rohkem valikuvõimalusi ja end kättesaadavaks teha (vahel on selleks vaja küll hoopis paigale jääda). Jerome Boatengi kohta loeme, et ta on olnud täielik iseõppija ning tunnistab Guardiolale, et «keegi pole talle kunagi seletanud, kuidas kaitsmine käib. Ta isegi ei teadnud, et kaitseliini saab organiseerida». Loe ja imesta!
Guardiola sõnastab treeneriameti mõtte selliselt – enne mängu sulgub ta paberi ja pliiatsiga oma käe järgi sätitud kabinetti ning vaatab läbi paar-kolm järgmise vastase videot, tehes ohtralt märkmeid: «Just siis saabubki see rabav hetk, mis mu ametile mõtte annab. Hetk, mil taipan, et olen leidnud võtme, mis võidu toob. See tunne kestab kõige rohkem ehk pisut üle minuti (..).»
Guardiola rõhutab, et ei läinud Münchenisse selleks, et muuta Bayern Barcelonaks. Ta rõhutab korduvalt, et vihkab tiki-taka’t, palli söötmist söötmise enda pärast. Küll aga õpetas ta oma uue klubi mängijatele uut keelt, millega ta viitas kindlale viisile, kuidas jalgpalli mõista. Ta teeb vahet kolmel mõistel: idee (meeskonna ja treeneri olemus ehk Pepi puhul pallivalitsemine); keel (viis, millega ideed väljendatakse, ehk harjutuste ja põhimõtete kogum); inimesed (kes peavad olema vastuvõtlikud selle keele suhtes). Pepi arvates on jalgpallis neli peategelast: pall, ruum, aeg ja õnn.
Üks vahva koht raamatus on, kui Bayernis mängiv baski Javi Martinez pärib Guardiolalt, kuidas ta omal ajal Barcaga ikkagi Bilbao Athleticu kaitse lahti harutas, ning Pep seletab lahkelt, milliste (pette)liikumiste abil meelitati vastaste kaitsjaid oma positsioonidelt ja tekitati vaba ruumi, mis ära kasutati: «Nüüd on Javi kord seda õudusunenägu meenutades kukalt sügada.»
Tegemist on siira raamatuga ja tabasin end mitu korda imestamast, miks Pep seda kõike räägib. Ta teeb ju konkurentide elu lihtsamaks. Või usub ta, et täna avaldatud saladused on homseks vananenud ja nendega pole midagi tarka peale hakata?
Uriseda tahaks keeletoimetaja/korrektori puudumise tõttu: igasugu pisivigu on liiga palju. Väga häiriv on lugeda formatsioonidest, asetustest ja skeemidest, mis on tähistatud moel «2332». Õige on ju «2-3-3-2». Muidu tuleb need välja lugeda kui «kaks tuhat kolmsada kolmkümmend kaks», mitte «kaks-kolm-kolm-kaks». Ja miks on 57. peatüki pealkirjas ikkagi «2-3-3-2»? Sisulise poole pealt on vale ning lugemisel häiriv ja eksitav, kui UEFA Meistrite liigat nimetatakse meistriliigaks. Sedasi nimetatakse ju riikide meistrivõistluste kõrgeimat liigat. Kusjuures selleski kirjaviisis puudub järjepidevus: mõned korrad on Meistrite liigat kasutatud õiges tähenduses.
Aga nendest puudustest hoolimata on tegemist tüseda lugemisega. Soovitan eriti Eesti treeneritele!
Guillem Balague
«Cristiano Ronaldo elulugu»
Inglise keelest tõlkinud Vallo Kask, toimetanud Siiri Rebane, kujundus Graig Fraser, disainer Villu Koskaru. Kirjastus Tänapäev 2016, 352 lk.
Marti Perarnau
«Pep Guardiola. Konfidentsiaalne»
Tõlkinud Liisa Konsap, toimetanud Janne Kukk, raamatu kaas Barry Linton Design. Kirjastus Rumori Publishing OÜ 2016, 448 lk.
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php