Sõber: NBAs on kõige tähtsamad staarid, treeneritele jääb teisejärguline roll

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Jerry Sloan astus tüli tõttu meeskonna tähtmängijaga tagasi.
Jerry Sloan astus tüli tõttu meeskonna tähtmängijaga tagasi. Foto: AP / Scanpix

23 aastat kestnud edukas treenerikarjäär ühe klubi eesotsas ei maksa midagi. Kui meeskonna suurima staariga tekivad vastuolud, tuleb tool vabastada. Staarid on üle kõige – vähemalt korvpalliliigas NBA. 



Esmaspäeval sõlmis 68-aastane legendaarne treener Jerry Sloan Utah Jazzi korvpallimeeskonnaga lepingu, mille järgi pidanuks ta veel üheks aastaks selle klubi etteotsa jääma. Tegemist oli asjade loomuliku käiguga – eelmise 23 hooajaga oli ta juhtinud Utah’ 1221 korda võidule, seejuures on ta ainus treener, kes kogunud üle tuhande võidu ühe meeskonna eesotsas.

Neljapäeval teatas ta aga ametist lahkumisest. Kuigi Sloan seda kusagil ei kinnitanud, levis meedias kulutulena uudis, et tema lahkumise taga olid vastuolud Utah’ tähtmängija Deron Williamsiga.

Eriti teravaks muutus olukord pärast kolmapäeval Chicago Bullsilt saadud kaotust, kui Sloani ja Williamsi vahel tekkis sõnavahetus. Pärast mängu vestles Sloan pikalt meeskonna peamänedžeri Kevin O’Connoriga, järgmisel päeval järgnes teade tööst loobumisest.

Meeskond sõltub staarist

Paljude korvpallivaatlejate hinnangul olevat Williams esinenud klubi juhtkonna ees avaldusega, kus esitas ultimaatumi – meeskonda jääb kas tema või treener.

O’Connor lükkas selle väite ümber, kuid pealtnägijate sõnul polnud kolmapäevane mängija ja treeneri vaheline ütlemine esimene tüli. Meeste omavahelised suhted olevat juba pikemat aega viletsad.

Treeneri ohverdamine pole siiski üllatus. NBA meeskondade käekäik sõltub tihti vaid ühest mehest – suurimast staarist. Kui ta mängib hästi, liigub meeskond tõusulainel, peaks ta aga sootuks lahkuma, kaob kiiresti ka publiku huvi ja koos sellega halveneb klubi majanduslik seis.

Mängija eelistamine treenerile on siiski iseloomulik peamiselt USA korvpallile, Euroopas on treenerid meeskonnas hoopis tugevamal positsioonil. Sellele asjaolule juhtisid tähelepanu ka Eesti juhtivad treenerid.

«NBAs on kõige tähtsamad staarid, treeneritele jääb teisejärguline roll,» teadis Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber. «Skandinaavias, kus mängib palju 5000-euroseid ameeriklasi, kipub samuti asi sinna suunda minema, mulja Euroopas on teisiti. Kui Olympiakose peatreener Dušan Ivkovic midagi ütleb, on see selge ka nii suurele staarile kui Miloš Teodosicile.»

Treener mõtles meeskonnale

Sõbral endalgi oli lähiminevikust hea näide võtta. Vahepeal Tarvaga liitunud ameeriklane Howard Frier olevat hakanud liiga palju sõna võtma ning kuna mehe mängutase ei vastanud treeneri ootustele, saatis Sõber ta minema. «Õhkkond muutus kohe palju paremaks,» tõdes ta.

Rocki peatreeneri Indrek Visnapuu sõnul on treener pealik, kes juhib ja vastutab. Mängija ja treeneri tüli lahendamine sõltuvat aga ikkagi olukorrast. «Sloan võis arvata, et tema lahkumine aitab meeskonnal ja klubil tervikuna paremini edasi liikuda,» leidis ta. «Mõistagi tuleb pingete tekkides otsida võimalusi nende rahulikuks lahendamiseks, kuid alati pole sellest abi.»

Visnapuu andis mõista, et ka Euroopas pole treener ainuvalitseja staatuses. «Asjad ei käi nii, et treener saab kõike otsustada. Selline asi on võimalik vaid Inglismaa jalgpallis,» viitas ta.

Aivar Kuusmaal on asjadest selge nägemus. Ta rõhutas, et korvpall on meeskonnamäng ning tegutsema peab täpselt nii, nagu meeskonnale kasulikum.

«Mõned aastad tagasi astus Kestutis Kemzura Himki peatreeneri kohalt tagasi, kuna ei saanud hakkama Carlos Delfinoga,» meenutas ta. «Samas võrdub mängija treenerile mitteallumine sellega, kui treener ei allu klubi juhtkonnale.»    

Tagasi üles