Säärased olud, seletab Tammert, nõuavad, et sportlase lihased saaksid tihedalt massaaži.
Aga meest, kes Kupperi lihaseid töökorras aidanuks hoida, laagrites ei olnud. Sest polnud raha, mille eest teda palgata. Tammertile on see ammusest ajast tuttav probleem. Juba tollal, kui tema möödunud kümnendil oma heidetega medaleid ründas, pidi ta otsima verisulis, füsioterapeudina alles alustavad mehi, keda motiveeriks pelgalt see, et saaks temaga laagrites tasuta kaasas käia. Kupper sai enne Rio mänge kergejõustikuliidult 80 eurot kuus, mida füsioterapeudile kulutada. Selle summa eest saaks kaks seanssi kuus, ei rohkem. «See on sama,» võrdleb Tammert, «kui F-1 auto saab kaks korda putitamist kuus, ülejäänud ajal vuragu niisama ringi.»
Kupper püüdis massaaži puudumist korvata võimlemisrulli ja venitusharjutustega. Rios jäi ta napilt, esimesena medalita. Aga järgmiseks, Tokyo olümpiaks on ta eesmärgi juba välja kuulutanud: olümpiakuld.