Tipud on kaugel ees, aga vahe väheneb

Tanel Kangert (vasakul) ja Rein Taaramäe. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Nii võimsat elamust kui Rein Taaramäe etapivõit ühel maikuu laupäeval, polnud Eesti rattasõbrad juba ammu saanud. Puhtalt selle pealt võib maanteeratta hooaja õnnestunuks lugeda, kuigi ilusaid hetki oli veelgi. Postimees uuris endise sprindiässa Jaan Kirsipuu ja koos temaga Eesti koondist tüüriva Rene Mandri abiga, kes Eesti ratturitest suutis ennast ületada, kes jooksis lati alt läbi ja kaua kestab Taaramäe-Kangerti hegemoonia aasta parima meesratturi valimisel.

Taaramäe või Kangert – kumb jääb peale?

Eesti tippudel Rein Taaramäel (Katjuša) ja Tanel Kangertil (Astana) jäi näppude vahele nii mõndagi. Taaramäe vaimustas Eesti spordiüldsust Giro d’Italia etapivõiduga, kusjuures tegemist polnud tavalise triumfiga. Taaramäe näitas kõikidele kandu eelviimasel etapil ehk queen-stage’il, mis on keskmisest etapist kraadi võrra hinnatum. Lisaks kuulus talle Sloveenia tuuri esikoht ja üks etapivõit.

Kangert võitis aprillis peetud Trentino velotuuril kaks etappi ja oli kokkuvõttes teine. Võrreldes Sloveenia tuuriga oli Trentino tase aga kõrgem. Girol aitas Kangert tiimikaaslase Vincenzo Nibali üldvõiduni, kõrvaltööna oli ta toeks ka Taaramäele. Kui Taaramäe hooaja teine pool läks kõhuviiruse ja Vueltal toimunud hirmsa kokkupõrke nahka, siis Kangert noppis Rio olümpia grupisõidust muljet avaldava üheksanda koha.

Kui tuleks valida aasta rattahetke, kuuluks au kahtlemata Taaramäele ja Giro etapivõidule. Ent Eesti spordis on endiselt neid, kes peavad ülimaks tiitlivõistluste kohti ja seal on eelis Kangertil. Õnneks on tegu olukorraga, kus 2016. aasta parima jalgratturi nimetust väärivad mõlemad.