Miks üliinimesed pillivad nagu plikad?

Ahastus on, pisaraid mitte. Näib, nagu oleks Therese Johaug saanud inspiratsiooni norra kunstniku Edvard Munchi maalilt «Karje». Foto: SCANPIX

Tippsportlased peaks olema lihtsurelikest palju raudsema närvikavaga, aga kummalisel kombel murduvad nad lausa masendavalt, kui dopinguga vahele kukuvad. Ent ei saa välistada, et tegelikult korraldavad nad hädas olles hoopis tundeküllase näitemängu.

Blondi Norra suusataja Therese Johaugi grimassid, ninaga tõmmatud nuuksed ja katkendlik hääl, kui ta teatas eelmise nädala keskel pressikonverentsil, et kuu aega tagasi tema uriinist võetud võistlusväline dopinguproov avastas ta kehas keelatud aine, anaboolse steroidi klostebooli, rääkisid ülimast kurbusest, meeleheitest, ahastusest. Aga üks detail tekitas kogu selles etenduses – ja pressikonverents on ajakirjanduse vahendusel rahvale antav etendus – tähelepanelikes kaasaelajates imestust. Olgugi et Johaug, seitsmekordne maailmameister, vedas käeseljaga üle silmade, ei paistnud seal pisaraid olemagi, nagu tõestavad kaamerate suured plaanid. Järelikult teesklus või ebaveenev näitlemine, võiks kõlada üks järeldusi.

Aga kui paljud seda märkasid, et pisarad puudusid? Erki Nool, olümpiavõitja nagu Johaugki, luges norralanna kehakeelest välja, et pisarad ikkagi voolasid, ja pidas seda igati normaalseks. «Norra üldsus oleks väga tige, kui ta poleks pisaraid valanud,» väidab Nool, kes enda mäletamist mööda poetas pisaraid siis, kui sai 1992. aastal Barcelona olümpial noore kümnevõistlejana odaviskes nulli. «Pisarad näitavad kahetsust. Fännid ja üldsus loodavad just kahetsust näha ning pisarad on selle ilming. Muidu võetaks tema käitumist ülbusena.»