Põhjala ragbilahing ehk amatööride püha päev
Lisatud suur galerii

Laupäev Helsingi äärelinnas. Terve hulk lõplikult ragbiusku pöördunud Eesti mehi võtab mõõtu Soome rahvuskoondisega. Õhutemperatuuriks üksikud soojakraadid, millele lisab kargust jääkülm tuul. Sisuliselt on tegemist kõige külmemate võimalike tingimustega ragbi mängimiseks, kuna miinuskraadidega muutuks asi juba liiga ohtlikuks ja matš jääks ära. Eesti saab Euroopa rahvaste karikavõistluste teise divisjoni turniiri matšis kindla 6:51 kaotuse, ühe murdunud käeluu ja üksikud rullis kulmud. Suurem osa valutavaid kohti annab meestele märku alles lähipäevil.

Postimees vaatab, milline näeb välja üks amatöörspordi pidupäev Eesti ragbikoondise näitel.

Püha kurioosum

Eesti ragbikoondis istub laupäeva hommikul Helsingi läänesadama juures asuva hotelli ees bussi ja asub teele Myllypuro staadioni poole. Bussi esimestel istmetel võtavad koha sisse koondise peatreener Ray Dickson ja tema abimees Casey Dent.

Kui üldiselt võtab keskmine Eesti spordihuviline eesseisvat matši heas mõttes kurioosumina, siis Uus-Meremaalt pärit treeneripaari jaoks on käimas pühad hetked. «Casey, kas saad aru, mis praegu toimub? Me istume kahekesi bussis ees ja meie taga on rahvuskoondis, kes mängib täna võõrsil oma suurima rivaaliga,» räägib Dickson. Mehe hääl väriseb. Tegemist on tema elu ühe suurhetkega. «Paar aastat tagasi arvasin, et jäängi Austraaliasse või Uus-Meremaale sealseid klubisid juhendama. Nüüd jõudsin aga siia ja olen koondise peatreener.»

Casey, kas saad aru, mis praegu toimub? Me istume kahekesi bussis ees ja meie taga on rahvuskoondis, kes mängib täna võõrsil oma suurima rivaaliga

Dickson jätkab hetke iseloomustamist. «Täna on meie kodumaal sisuliselt rahvuspüha, kuna ragbikoondis mängib Austraaliaga. Kogu riigis sureb elu selleks ajaks välja, tänavad on tühjad. See on meie jaoks tõesti püha hetk,» selgitab peatreener. Lõpuks võtabki Uus-Meremaa oodatud võidu ja püstitab maailmarekordi: varem pole ükski koondis võitnud järjest 18 matši.

FOTO: Kaarel Täll

Mängueelsed rituaalid riietusruumis / Foto:

FOTO: Kaarel Täll

Samal päeval ilmus Uus-Meremaal ajaleht, kus kohalikku suurt ragbimatši puudutava artikli kõrval oli juttu ka Eesti ja Soome mängust: kauge põhjala ragbilahingust, kus vastamisi lähevad Uus-Meremaa peatreenerid. «See on uskumatu. Mu ema ja üldse kogu suguvõsa on tohutult uhked selle üle, mida me siin teeme. Soome peatreener, meie kaasmaalane Isaac Visser on mu hea sõber. Meie jaoks on see kõik lihtsalt uskumatu,» räägib Dickson.

Bussi tagaosas istub samal ajal Eesti koondis. Mõni viskab nalja, mõni kuulab muusikat, mõni istub vaikides. Tol hetkel tunnevad nad kõik, et Soome on võidetav vastane.

Koondislaste pidupäev

Amatöörsportlaste jaoks on tegemist täieliku tipphetkega. Mehed tulid Soome juba päev varem, seejärel tehti korralik mängueelne treening ning lõpuks ööbiti üheskoos samas hotellis. Nad võivad olla küll harrastajad, kuid igat liigutust püütakse teha võimalikult professionaalselt. Koondise esindamine on suur asi, seda näeb juba hommikul iga mehe näost.

Lõpuks jõuavad kätte otsustavad tunnid. Bussisõit läheb kiiresti. Staadioni riietusruumis pannakse selga vormid ja kaitsmed, eri kehaosad tõmmatakse teibiga kinni, et asi ikka kindlam oleks. Füsioterapeudil on kõvasti tegemist, et mängijad erinevate salvidega sisse määrida. Kõlarist kõlavad läänelikud ja tänapäevased biidid. Lõpuks kostab Eminemi legendaarne «Lose Yourself», kindla peale valik, et kõik mehed korralikult käima tõmmata.

Kaheksa kuud kestnud ragbihooaeg saab paari tunni pärast läbi, enne peab aga Soome vastu kõik väljakule jätma.

FOTO: Kaarel Täll

Kõlavad hümnid / Foto:

FOTO: Kaarel Täll

Myllypuro staadion asub Helsingi äärelinnas elumajade vahetuses läheduses, väljaku kõrval on väiksemat sorti tribüün. Suur osa pealtvaatajatest räägib omavahel inglise keeles, päritoluks peamiselt Briti saared, Lõuna-Aafrika Vabariik, Austraalia või Uus-Meremaa. Fredrik Paciuse loodud hümn kõlab mõlema koondise esituses piisavalt valjult, nii et meeste hääl summutab pisikesest kõlarist kostva meloodia. Eesti vs Soome, läks!

Kingiks aegumatu valuuta

Kodupublik juubeldab, Soome 51:6 võit on tõsiasi. Pead norgus, marsivad Eesti koondislased väljaku äärde. Kõik saavad aru, et need numbrid ei näita tegelikku taseme vahet: nii ütlevad pealtvaatajad, treenerid ja mängijad. Meestel on silmanähtavalt valus.

Dickson kutsub koondise enda juurde ja peab sütitava kõne. «Mul on au teid treenida! Ma ei kao siit mitte kuhugi, ma ei ole selle asjaga lõpetanud,» ütleb Dickson, lai naeratus näol. See on nakkav, sest veidi hiljem pole meeste näod enam pettunud, pigem tulevikku vaatavad. «Kui iga mees võtab end veel rohkem käsile ja näeb pidevalt vaeva, siis tuleb järgmine aasta hoopis teistsugune. Ma tean, et kaotada on valus. Samas tean ma veel paremini seda, et head tulemused jäävad vaid väikeste asjade taha.»

Ray Dicksoni mängujärgne kõne / Foto:

FOTO: Kaarel Täll

Paar tundi hiljem istuvad Eesti ja Soome koondis juba Helisingi kesklinnas asuvas Austraalia rahvuskõrtsis. Vana ragbi traditsioon näeb ette, et pärast matši minnakse üheskoos baari. Õlleklaasid käes, jätkub juttu kauemaks. Samamoodi käitutakse ka kõrgemal tasemel. Jagatakse muljeid ja mõlemad meeskonnad tunnustavad vastaste parimat mängijat. Kingitusi jagub kohtunikele ja kõigile teistele, kes matšile kaasa aitasid. Eesti asjapulgad on meeneks kaasa haaranud valuutat, mille väärtus ei kahane iial: Vana Tallinna likööri.

Ragbilahing toob Eesti koondisele kaasa ühe murdunud luu.

FOTO: Kaarel Täll

Lahingu järel jagub meestel üksteisele vaid austust

FOTO: Kaarel Täll

Külm tuul viib endaga kaasa ka kodumeeskonna varumeestepingi

FOTO: Kaarel Täll

51:6... / Fotod:

FOTO: Kaarel Täll

Tagasi üles
Back