«Just äsja treenis Grigori Itaalias, nüüd on ta Hispaanias laagris. Pärast seda ootab ees väike puhkus ja siis läheb ta juba Moskvasse,» selgitab treener Aleksei Budõlin oma hoolealuse plaane. Ta räägib ainsuse kolmandas isikus, kuna rahapuudusel ei saa treener Minaškiniga kaasas käia. «Eks tema jaoks on see väga raske, kui treenerit kõrval pole, kuid meil pole selleks lihtsalt raha. Loomulikult suhtleme pidevalt, kuid kirja teel asjade arutamine pole kindlasti parim viis.»
Rio olümpial käinud judoka sõnul täidab Budõlin praegu rohkem mänedžeri ülesandeid. «Tunnen, et niimoodi on väga raske. Olen harjunud Alekseiga koos treenima ja tahaks temalt nõu küsida. Varem sain keskenduda ainult maadlemisele, nüüd pean paljude asjade üle pead murdma,» räägib ta. «Eks me hoiame kontakti, kuid mitte pärast igat treeningut. Ta on rohkem nagu mänedžer, kes hoolitseb näiteks lennupiletite eest. Me polegi viimasel ajal väga palju näinud, kuna olen Eestist eemal olnud.»
Minaškinile on välislaagrid hindamatu tähtsusega, kuna kodumaal treenides ei leia ta kuidagi endale võrdväärseid sparringupartnereid. Sportlase eesmärgid on sedavõrd kõrged, et ta peab pidevalt leidma võimalusi kvaliteetselt treenida. Pärast mainitud laagreid lendab Minaškin detsembri alguses Jaapanisse võistlema ning sinna sõidab kaasa ka Budõlin.
«See on võimalik vaid seetõttu, et selle reisi maksab rahvusvaheline alaliit kinni. Nad hoolitsevad ka ööbimise ja toidu eest,» räägib Sydney olümpiapronks Budõlin. «Jaapanis toimub väga kõrgetasemeline võistlus ja mingit eesmärki me välja ei hõika. Sellel konkreetsel võistlusel pole võit kõige olulisem, meil on vaja kogemusi.» Võistluse järel jäädakse Tokyosse laarisse.