Infoneti president Andrei Leškin: rahvus pole tähtis, kui mängija on professionaalne

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Infoneti president Andrei Leškin imetleb meistrikarikat, mis usaldati Infoneti kätesse klubi ajaloos esimest korda.

FOTO: Tairo Lutter

Alles neli aastat tagasi kõrgliigasse tõusnud Infoneti klubi krooniti laupäeval esimest korda Eesti jalgpallimeistriks. Suur roll selles on klubi presidendil Andrei Leškinil, kes eelistab ise püsida varjus ning lasta kõneleda klubi tegudel. Kes ta on ja miks kulutab ta eduka IT-firma vedamise kõrvalt märkimisväärselt palju aega ühe jalgpalliklubiga tegelemisele?

Enne intervjuuga alustamist teeme selgeks veel ühe asja: kas Andrew Leshkin, nagu seisab tema visiitkaardil, või Andrei Leškin? «Andrei Leškin. Kasutan teist nimekuju vaid välismaa tööpartneritega suhtlemiseks, on lihtsam. Aga see pole oluline teema,» naeratab Leškin.

Infoneti mängijad lennutavad klubi presidenti Andrei Leškinit taeva poole.

FOTO: Tairo Lutter

Infonet rajab Eestisse uue andmekeskuse, mis peaks parandama ka jalgpalliklubi rahalist seisu.

FOTO: Infonet

Andrei Leškin, teil oli juba 2000. aastate alguses edukas firma. Ometi otsustasite hakata vedama jalgpalliklubi, mis Eesti oludes pole lihtne tegevus. Milleks teile veel see jalgpall?

Meil oli toona üks väikeste, nelja-aastaste laste grupp, ja neid oligi vaid ühe võistkonna jagu. Kui nad said juba 13–14-aastaseks, oli meil kaks võimalust: kas asutada oma klubi ja panna lapsed mängima oma nime all või lõpetada ja saata nad laiali teistesse klubidesse. Otsustasime, et oleme nendega juba kümme aastat tegelenud, seega jätkame. Liitsime endaga veel kaks klubi, Atletiku ja TVMKst välja kasvanud Bercy. Eesmärk oli luua klubi, mille struktuur lubaks mängida esiliigas.

Ja nagu ikka, algas kõik sellest, et teie oma poeg mängis ka jalgpalli?

Jah, ta mängis Tallinna Jalgpallikoolis, kus treeneriks oli Josep Katsev. Samas grupis olid muide Aleksandr Kulinitš ja nüüd Levadiasse jõudnud Maksim Podholjuzin. Nüüd poeg juba õpib, jalgpalliga ta enam ei tegele.

Kas ise ka mängite?

Ainult oma lõbuks, aga olen kogu elu mänginud, juba lapsest peale. Kaks korda nädalas saime sõpradega saalis või staadionil kokku. Varem mängisime esmaspäeviti ja neljapäeviti, nüüd teisipäeviti, aga vanast seltskonnast on vähesed alles jäänud. Ja kui meil oli juba olemas oma staadion, siis pidasime talvel veteranide mängu, kus osalesid Kruglov, Vassiljev, Dmitrijev... Neil oli sel ajal puhkus, aga tulid ja mängisid, nii et neid poisse tunnen juba kaua.

Millest te klubiga alustades üldse unistada julgesite?

Ei olnudki mingeid unistusi. Oli lastejalgpall ja liikusime samm-sammult, polnud mingit mõtet, et ühel päeval võidame Eesti meistritiitli. Me lihtsalt töötasime. Ja nii on ka praegu – liigume tasa ja targu.

Kas see on siis üllatus, et tulite Eesti meistriks nii kiiresti, juba neljandal kõrgliiga-aastal?

Kiiresti? Ma ei arva, et see juhtus kiiresti. Oleks võinud ka kolmandal aastal tiitli nimel võidelda. Aga tegelikult ei olnud me eelmisel aastal selleks valmis. Oli vaja kokku koguda meeskond ja leida tasakaal, seda igas mõttes – mängijate, meeskonna, treeneri, klubi kontoritöötajate osas. Ja ka emotsionaalses plaanis. Klubi koosneb väga paljudest inimestest, seda kõike ühe-kahe aastaga tasakaalu saada on väga raske. Kõik peab tulema loomulikult. Kui tõusime kõrgliigasse, oli meil üks väiksemaid eelarveid ja me ei tahtnud üle oma varju hüpata, ei rahalises ega ka muus plaanis. Vaja oli leida stabiilsus, mitte arutult riskida.

Mulle on jäänud mulje, et jääte presidendina hea meelega tagaplaanile. Samas aitate klubi igal võimalikul juhul igapäevastes tegemistes. On mul õigus?

Jah, seda küll. Meil on direktorid, kes kõigega tegelevad, minul on aga vaja ju lisaks firmat juhtida. Pean samuti leidma tasakaalu. Vaatan kõiki mänge, üritan neist osa saada, suhtlen mängijate ja klubijuhtidega – aga see on tavaline töö, ei midagi märkimisväärset.

(«Kui on vaja staadionil midagi teha, kas või kõlareid tõsta, siis pole tegevjuhil probleemi klubi presidendilt seda paluda ja presidendil seda teha,» märgib kõrvalt Infoneti tegevjuht Dmitri Skiperski.)

Nojah, vaadake, meil on klubis neli inimest, kes tegelevad absoluutselt kõigega – kodulehega, mis on meil täismahus kakskeelne, paberimajandusega ja nii edasi. Mis muidugi puudutab kodulehte ja selle kujundust, siis see on minu eriala, tegelen sellega ise.

Klubi peatreener Aleksandr Puštov on ametis olnud viis aastat. Jalgpallis on see üsna pikk aeg. Kas teil on kindel põhimõte, et inimestele tuleb töötamiseks aega anda?

Jah, üks peamisi. Me ei taha ühele-teisele poole hüpelda. Muidugi on meil vahel eri arvamusi, aga see on tavaline tööprotsess. Kui vaadata puhtalt tulemuste põhjal, siis muidugi – oleme ju konkurentide ees esikohal ja hindeks võib panna viie. Täitsime ülesande. Aga kui vaadata laiemalt klubi kui protsessi, siis see hinne on viiest kaugel. Võib-olla kolm pluss. Vaja on parandada infrastruktuuri, teha tööd poolehoidjatega. Tegime esindusmeeskonnast professionaalse meeskonna, nüüd tuleb samale tasemele viia ka ülejäänud klubi.

Tulite meistriks paljuski tänu kogenud mängijatele. Kas tegemist on puhtalt treeneri valikuga või olete siin ka oma sõna sekka öelnud – küllap ju teate, milliseid mängijaid oma klubis näha tahate?

Esimese valiku teeb mõistagi treener. Aga nende otsimisega tegeleb neli inimest ja mina puutun samuti asjasse. Mängijaid tuleb ju valida ka inimlike omaduste põhjal, meeskond peab oleme ühtne ja hea sisekliimaga. Esmatähtis on siiski see, et mängija oleks professionaalne. See ei sõltu rahvusest – praegu kirjutatakse, et meil on venekeelne klubi. Mul oleks väga hea meel, kui meil mängiksid ka eestlased, aga see sõltub juba neist – kas nad suudavad olla paremad Harinist, Dmitrijevist, Tumasjanist, Voskoboinikovist? Kui tuleb ükskõik milline mängija, kes on neist üle, võtame ta loomulikult vastu.

Vladimir Voskoboinikov ütles laupäeval Hiiul pärast tiitli võitmist, et olete mängijate jaoks mõistagi esmajoones klubi president, aga samas ka üks neist. Meeldib see mõte teile?

Meeldib küll. Mul on kõigi mängijatega väga hea läbisaamine. Loodetavasti suhtuvad nemad minusse samamoodi! (Muigab.) Oleme üks klubi, see oligi meeskonna ehitamisel üks eesmärke. Kollektiiv on väga sõbralik ja üksmeelne, seda näitas ka lõppenud hooaeg.

(Skiperski toob vahva näite: ühel päeval seisis klubi riietusruumis uus jäämasin. Selgus, et selle olid ostnud mängijad ise – pandi raha kokku ja pisivigastuste tohterdamiseks vajalik aparaat oligi olemas.)

Äsja meistriks tulnud Infoneti mängijad lennutavad klubi presidenti Andrei Leškinit taeva poole. FOTO:

FOTO: Tairo Lutter

Järgmisel hooajal mängib klubi UEFA nõuete tõttu nime all FCI Tallinn. Miks ja kuidas just selle nimeni jõudsite?

Ega meile palju aega valikuks ei antud. UEFA nõudmine tuli reedel, et esmaspäevaks olgu uus nimi olla! Aga Infonet jääb Eesti-siseselt alles. Ma küll ei tea, kuidas nüüd liigatabelisse kirjutatakse, aga igas muus mõttes ta jääb. Lihtsalt Euroopas ei tohi me seda sõna ei klubi nimes ega vapil kasutada. I-täht jääb siiski tähistama Infonetti. On nii õige või mitte? Eks aeg näitab.

Kas muid nimevõimalusi polnud?

Oli, aga need ei olnud loogilised. Meile pakuti jalgpalliliidust muid ajaloolisi variante, aga minu põhimõte on, et me loome oma ajaloo ise. Muidugi võib võtta mingi kõlava nime, aga meie oleme Infonet. Teeme endale ise nime!

Teil oli võimalus lisada uude nimesse «Lasnamäe», kus asub teie staadion, kuid seda te ei teinud. Kas te pole siis ikkagi Lasnamäega seotud?

Oleme küll, aga... Tegelikult alustasime ju hoopis Wismari staadionilt. Kui klubi kasvas, ei mahtunud me üüristaadionile enam ära ja palusime linnalt abi, et mingi staadion leida. Lapsi oli juba palju ja Lasnamäel oli sel hetkel ainus vaba koht, kuhu kolida. Kui see koht oleks leidunud Nõmmel, oleksime võib-olla Eesti klubi, sest siis oleksime treeningugruppidesse võtnud eesti lapsed!

Aga oleme Lasnamäel, mis on venekeelsem. Nii läks, me ei sihtinud teadlikult selles suunas. Tahame kindlasti olla Tallinna klubi, sest meil on grupid ka Õismäel, Mustamäel ja mujalgi. Aga kui meid nimetatakse ajakirjanduses Lasnamäe klubiks, siis ega meil selle vastu midagi ei ole! Eurosarjas esindame niikuinii Tallinna ja Eestit.

Mida toob Infonetile tulevik? Öeldakse ju, et tiitlit kaitsta on alati raskem kui seda võita.

Praegu on meil puhkus. Peale Infoneti klubi on ju olemas ka firma. Lõpetame suurt projekti, andmekeskuse ehitust, mis on Baltimaade suurim. Tahame olla selles vallas esimesed. Oleme seda juba kolm aastat ehitanud ja minu ülesanne on nüüd see projekt lõpule viia. See annab meile taas juurde rahalist kindlust järgmiseks aastaks.

Kui aga rääkida klubi plaanidest, siis nüüd läheb tõesti raskemaks. Jah, tiitlit kaitsta on raske. (Mõtleb pikalt.) See on väga oluline küsimus – kuidas edasi? Nädalavahetusel tähistasime tiitlit, täna (eile – toim) on meil juhatuse koosolek. Otsustame, kuidas edasi minna. Meistrite liiga ju ootab, tahame ka seal hästi esineda. Sellest saab kindlasti esmatähtis ülesanne!

Kogu meie tegevuse põhisiht on ju tõsta kogu Eesti jalgpalli taset. Selle nimel tuleb teha väga palju tööd.

Kui kaugele võib Eesti klubi eurosarjas jõuda ja mida selleks vaja on?

Vaja on väga paljusid asju. Kahjuks ei luba meie tase veel Meistrite liigas või Euroopa liigas alagruppi jõuda. Paraku on praegu nii. Selleks on peale mängijate ja treenerite vaja korralikku struktuuri. Me ei saa üksi kogu Eesti jalgpalli taset kergitada, aga selle suunas me töötame.

Selleks on ilmselt vaja ka rohkem raha?

Arvan, et raha pole siin kõige tähtsam. Seda näitas juba Nõmme Kalju, kes esines väikese eelarvega Euroopas väga tugevalt. Alistati meeskondi, kelle eelarve on mitukümmend korda suurem ja kes kulutavad mõne mängija peale summasid, mis on võrdsed Kalju aastaeelarvega. Ka Levadia on tubli olnud.

Eesti meistriliiga tase on minu arvates kindlasti tugevnenud, aga Euroopas sõltub muidugi väga palju ka loosist. Meil on ju juba kogemus olemas (Infonet mängis sel suvel klubi ajaloo esimesed euromängud Heart of Midlothiani vastu ja jäi šotlastele kahe mängu kokkuvõttes alla 3:6 – toim). Kaotasime, aga vastas oli ka väga tugev klubi rikka ajalooga. Kõik, mis toimus enne mängu linnas... see on ju jalgpalliriik. Meil on nendega raske konkureerida, aga kõik on võimalik!

Tagasi üles