-Mida on jalgpalliliit valesti teinud, et on jõutud praegusesse olukorda? Kas jalgpalliliidu juhatus peab ka endale tuhka pähe raputama?
Saab ju küsida, miks me ei teinud eelpoolkirjeldatut varem, siis vastus on, et puudus nii finantsiline kui ka inimressurss, lisaks võttis aega arusaam, et Eesti suguses väikeriigis ja meie spordi toimimise majandusliku loogika juures peab alaliit olema see, et kes võtab vastutuse ka klubide arengu eest, sest eelkõige klubide majanduslik võimekus on vägagi piiratud.
Muuhulgas ütlen, et Belgia alaliit on just sportliku arengu loogika osas olnud juba aastaid eeskujuks.
-Kuidas tuleb nüüd edasi minna? Millised on väljavaated olukorra paranemiseks?
Jooksvatest asjadest tuleb saada koondise tulemused korda, kusjuures igast halvast tuleb leida midagi suuremate tähenduste jaoks – näiteks viis eilne suur kaotus, mille üheks põhjuseks oli mängu viimine üks-ühe vastu olukordadele, taipamiseni, et meil on naturaalsete kaitsvate mängijate puudus. Mis omakorda on seotud positiivsele pallivaldavale mängustiilile üleminekuga klubides, mis muuhulgas toonud kaasa endiste ründava plaaniga mängijate sattumise kaitseliini.
Isegi Ragnar Klavan oli ajal, mil ta täiskasvanute jalgpalli astus ründav mängija, samuti Ken Kallaste ja Taijo Teniste. Veel meenuvad esimese hooga Karl Mööl, Markus Jürgenson, Joonas Tamm ja Gert Kams. Kusjuures ma ei taha sellega öelda, et nii ei tohiks olla, aga rõhutan, et peame leidma noorteklassis mängijaid, kellel loomupärased tugevad kaitsvad omadused ja tegelema nende mängulise arendamisega. Tegemist on mujalgi kogetud mingis jalgpalli arenguetapis loomuliku probleemiga ja mida kiiremini selliseid olukordi märkame, seda parem jalgpalli arengule.