Jalgpalliliit kutsub homseks kokku koosoleku, kus on kohal ka Tarmo Rüütli

Eesti jalgpallikoondise endine peatreener Tarmo Rüütli.

FOTO: Liis Treimann

Eesti jalgpallikoondis sai eile tänavuse aasta juba kolmanda suureskoorilise kaotuse, kui 2018. aasta MM-valiksarjas jäädi võõral väljakul 1:8 alla Belgiale. Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak tunnistas, et olukorda arutatakse homsel koosolekul ning teiste seas võtab koosolekust osa ka endine Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli.

-Aivar Pohlak, mis on koondises valesti läinud, et viimased kolm võõrsil peetud matši on lõppenud meie jaoks koondskooriga 1:20?

Põhjused on erinevad – esimesed kaks mängu neist kolmest peeti Magnus Pehrssoni käe all ja kuigi tema eelmine koondisaasta oli ajaloo üks edukamaid ja ka aasta 2016 algas pigem hästi, siis kadus Pehrssonil ühel hetkel ära õige kontakt osa koondisega, lisaks ajas ta lõpuks koondise mänguplaani liialt keeruliseks.

Martin Reim on eilse mängu katastroofilise tulemuseni viinud peapõhjuseks nimetanud ebaõnnestunud mänguplaani ja tal on õigus. Ka teisi liituvaid detaile on Martin kirjeldanud pigem õigesti. Tasub lisada, et Belgia mängis eile lihtsalt suurepäraselt, aga see ei saa olla meile ei õigustuseks ega lohutuseks.

-Järgmine valikmäng toimub alles nelja kuu pärast. Mida tuleb vahepeal ette võtta? Kas praegune olukord tuleb arutluse alla ka jalgpalliliidus?

Esimese asjana oleme kutsunud homseks kokku koosoleku arutamaks konkreetset A-koondise olukorda ja kaasanud sinna lisaks Martin Reimile, Andres Operile, Janno Kivisillale ja Mart Poomile ka treenerite koolitusjuht Karel Voolaiu ja endise koondise peatreeneri Tarmo Rüütli. Liidu juhtkonna poolt osalevad lisaks minule peasekretär Anne Rei, peadirektor Tõnu Sirel ja juhatuses A-koondise eest vastutav Tarmo Lehiste. Koolitusosakonna spetsialisti Arno Pijpersi kaasame telefoni või skype teel.

-Kas arutate ka Martin Reimi sobivust peatreeneriks või on kolme kohtumise järel liialt vara sellist küsimust lauale tuua?

Võrdleksin praegust olukorda MM 2010 valiktsüklis peetud teise mänguga, kui kaotasime Bosnias 7:0. See oli Tarmo Rüütli 2007. aasta lõpul alanud koondise peatreeneriaja teine valikmäng ja ka tollal tegi koondis jõulist üleminekut ründavale mängustiilile. Martini, nagu kirjeldatud mängus Tarmo Rüütligi jaoks, oli eilne mingil moel paratamatuks õppetunniks ja poleks tark sellele treenerivahetusega reageerida.

-Kes peab võtma koondise kehva seisu eest vastutuse?

Kehv on olnud eelkõige koondiseaasta 2016 ja Magnus Pehrsson on selle eest juba koha kaotamisega vastutanud. Martin Reim on mängujärgsetes intervjuudes võtnud vastutuse eilse mängu kohutava tulemuse eest läbi ebaõnnestunud mänguplaani, aga on loomulik, et vigadest peab olema võimalik ka õppida. Loomulikult reageerib olukorrale ka liidu juhtkond, kes praktiline lõppvastutaja. Lisaks homsele saab 27. novembri juhatuse koosolek eilse tulemuse foonil endale olulise päevakorrapunkti. 

-Viimasel ajal ei ole midagi rõõmustavat pakkunud ka meie noortekoondised. Kas praeguses olukorras tuleb mõelda ka võimalusele, et meie jalgpallivundamendis on midagi valesti? Kas tuleks teha restart nagu tegid näiteks belglased pärast Eesti käest saadud kaotust 2010. aasta valiksarjas?

Mis noortekoondiseid puudutab, siis esitas noortetöö tehniline direktor Indrek Zelinski paar nädalat tagasi ülevaate olukorrast koos ettepanekutega, mis reaalsuses tähendab liidu noorteosakonna töö reorganiseerimist 1. jaanuarist 2017. Koolitusosakonnas on analoogne toimunud aasta tagasi. Samuti aasta tagasi alustasime klubide koolitamist mängijate karjääri planeerimise valdkonnas, mille toetuseks käivitub järgmisest aastast programm eesmärgiga luua paremad tingimused mängijate toomiseks noorteklassist täiskasvanute jalgpalli, mis päädib Premium Liiga täisprofessionaalseks saamisega hooajast 2020.

-Mida on jalgpalliliit valesti teinud, et on jõutud praegusesse olukorda? Kas jalgpalliliidu juhatus peab ka endale tuhka pähe raputama?

Saab ju küsida, miks me ei teinud eelpoolkirjeldatut varem, siis vastus on, et puudus nii finantsiline kui ka inimressurss, lisaks võttis aega arusaam, et Eesti suguses väikeriigis ja meie spordi toimimise majandusliku loogika juures peab alaliit olema see, et kes võtab vastutuse ka klubide arengu eest, sest eelkõige klubide majanduslik võimekus on vägagi piiratud. 

Muuhulgas ütlen, et Belgia alaliit on just sportliku arengu loogika osas olnud juba aastaid eeskujuks.

-Kuidas tuleb nüüd edasi minna? Millised on väljavaated olukorra paranemiseks?

Jooksvatest asjadest tuleb saada koondise tulemused korda, kusjuures igast halvast tuleb leida midagi suuremate tähenduste jaoks – näiteks viis eilne suur kaotus, mille üheks põhjuseks oli mängu viimine üks-ühe vastu olukordadele, taipamiseni, et meil on naturaalsete kaitsvate mängijate puudus. Mis omakorda on seotud positiivsele pallivaldavale mängustiilile üleminekuga klubides, mis muuhulgas toonud kaasa endiste ründava plaaniga mängijate sattumise kaitseliini.

Isegi Ragnar Klavan oli ajal, mil ta täiskasvanute jalgpalli astus ründav mängija, samuti Ken Kallaste ja Taijo Teniste. Veel meenuvad esimese hooga Karl Mööl, Markus Jürgenson, Joonas Tamm ja Gert Kams. Kusjuures ma ei taha sellega öelda, et nii ei tohiks olla, aga rõhutan, et peame leidma noorteklassis mängijaid, kellel loomupärased tugevad kaitsvad omadused ja tegelema nende mängulise arendamisega. Tegemist on mujalgi kogetud mingis jalgpalli arenguetapis loomuliku probleemiga ja mida kiiremini selliseid olukordi märkame, seda parem jalgpalli arengule.

Tagasi üles