:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2011/02/18/519255t1hfc38.jpg)
Hoolimata käredast pakasest toimub pühapäeval Tartu suusamaraton, kuid eksperdid panevad osalejatele südamele, et nad peavad end katsumuseks korralikult ette valmistama.
Maratoonar peab oma võimetest endale aru andma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tahtsin lihtsalt proovida maratoni läbi sõita, kuid minu jaoks on ilm liiga külm,» kommenteeris enda hinnangul üsna nigela treenitusega Ove, kes oli üks sajast, kes karmi pakase tõttu oma Tartu maratoni stardinumbri müüki paiskas.
Murelikest suusahuvilistest tuleb aru saada, kuna eilse seisuga prognoosis portaal ilm.ee nii võistluse stardipaigas Otepääl kui finišis Elvas päeval kuni 16 miinuskraadi. Võimalik, et temperatuur küündib enam kui –20 kraadini.
Tegelikult algasid kahtlused maratoni toimumise mõttekuses juba nädala alguses, kui võis ennustada, et võistluspäeval peavad osalejad lisaks 63-kilomeetrisele distantsile (end lühemal distantsil proovile panijad läbivad 31 kilomeetrit) võitlema külmataadiga, kes miinuskraadidega kokku hoida ei kavatse.
Elva – parim paik finišiks
Kuna rahvusvaheliste reeglite järgi satuks võistluse toimumine ohtu, kui õhutemperatuur raja enamikus osas on alla –25 ºC, siis ei pidanud korraldajad vajalikuks suusapidu ära jätta.
Küll aga nihutati stardi algus kella üheksalt hommikul kella kümnele. Ürituse peakorraldaja Indrek Kelgu sõnul kaaluti karmide ilmastikuolude tõttu ka distantsi lühendamist, kuid praeguste võimaluste juures olnuks see võimatu.
«Kaalusime seda, aga leidsime, et kõikvõimalikel logistilistel ja looduslikel põhjustel on praegune rada osavõtjasõbralikem. Paremat kohta 8000 inimese finišiks kui Elva pole,» selgitas Kelk.
«Kogu finišilogistikat üle kolida pole võimalik, sest selleks pole piisavat territooriumi. Kõne all oli variant lõpetada Palul, kuid siis pidanuks inimesed vahetult pärast finišeerimist märgade riietega bussidesse laadima ja Elvasse viima, et seal riideid vahetada.
Et tagada kõikide inimeste operatiivne äravedu, tähendaks see, et tipptunnil väljub minutis mitu bussi lõpetajatega, kuid sellist vaba bussiressurssi ei ole Eestist nii lühikese ajaga saada,» lisas Kelk.
Et osalejate elu rajal ja finišis võimalikult valutuks teha, on võetud kasutusele erakorralised meetmed. Näiteks on suurendatud meedikute ja katkestajatele mõeldud busside arvu.
«Kuuele teeninduspunktile lisaks on neli-viis kohta teeristidel, kus inimesed saavad vajadusel bussidesse sooja minna,» märkis Kelk.
«Lisaks oleme Kaitseliidu ja kaitseväe abiga varunud suure hulga tekke, kuhu alla võistlejad mattuda saavad. Tänu RMK abile saime suure hulga põletusmaterjali lõkete tegemiseks.»
Võistlejate kõrval ei saa unustada ka teenindavat personali, kes rajal asuvates punktides samuti mitmeid tunde külmaga võitlema peavad. Personali heaoluks osteti neile saabaste sisse soojendavad paksud tallad.
Märksõnaks riietus
Tallinna kiirabi peaarsti Raul Adlase sõnul ei maksa siiski liigset paanikat külvata. Kui võistleja on end korralikult ette valmistanud ja tunnetab oma keha, peaks kõik ilusti laabuma.
«Kui inimene on söönud, puhanud, korralikult riides ja füüsiliselt vormis, pole külm ilm probleemiks,» märkis Raul Adlas. «Halb lugu on aga see, kui inimene ei teadvusta endale rajal probleemi ja saab alles kodus riideid külmumishaavadelt rebides probleemist aru.»
Külmumine, mis Adlase kinnitusel sarnaneb põletusega ehk kudede kahjustusega, on salakavala iseloomuga. Nimelt ei pruugi kohe tunda, et asi on halb.
«Külm on tuimastava toimega ja kui esimene näpistus maha magatakse, on nahk edaspidi tundetu,» selgitas Adlas, kelle sõnul peavad korraldajad seetõttu eriti valvsalt harrastajaid jälgima. «Kui ikka inimese kõrvad peas juba valgeks on külmunud, ei tohiks ta edasi võistelda.»
Lihtsalt külmas ilmas paar tundi viibida pole probleemiks, kuid Tartu maratonil startijad peaksid arvestama tõsiasjaga, et lisaks füüsilisele koormusele peab organism tegelema sooja tootmisega, mis võtab lisaenergiat.
«Oma vastutus on korraldajatel, kuid iga inimene peab endale ise aru andma, kas tema jaoks on tähtsam sportlik hasart või tervis,» ütles Adlas. «Mingil määral on see kinni ka inimese intelligentsuses, kui palju ta on lugenud ja oskab võimalikke ohte teadvustada.»
Adlas lükkas ümber väite, nagu oleksid rusikareeglina vaid vanemad inimesed riskigrupis.
«Sellised asjad on individuaalsed. Mõni 20-aastane ja treenimata võib olla palju suuremas ohus,» arvas Adlas.
Tartu maratoni eel võib aga raudkindlalt kasutada inglise vanasõna «ei ole halba ilma, vaid on valesti valitud rõivad». Nii Adlas kui Kelk kutsusid inimesi üles õigesti riietuma.
«Inimesed ei tohiks panna rõhku sellele, et sportlik välja näha, vaid sellele, et soe oleks. Avatud raja maratonil oli hästi näha, et need, kes moodsate kombinesoonidega esimestena finišisse jõudsid, värisesid pärast nii, et ei saanud suppigi korralikult süüa.
Soojemate riietega tagant tulijad aga finišeerisid rõõmsate nägudega,» meenutas Kelk, kelle sõnul ei maksa karta liiga paksult riietumist ega näo teipimist. «Kui päikse käes palav hakkab, võimaldame teeninduspunktis oma paksemad riided ära anda, need saab pärast, kas finišis või hiljem Tartu maratoni kontoris talongiga kätte.»
Huvilised, kes algselt plaanisid osa võtta neliküritusest (suusamaraton, jooksumaraton, rattaralli ja rattamaraton), pakkusid viimastel päevadel foorumites välja, et üritus võiks toimuda, kuid väljaspool nelikürituse arvestust. Kelk sellega ei nõustunud. «Tingimused on kõigile võrdsed.
Sama hästi võinuks sarnase ettepanekuga tulla eelmisel aastal välja Tartu rattamaratonil osalejad, kes vihma ja pori kartsid,» ütles Kelk.
Huvilistest nii palju, et harrastaja Ove, kes külma ilma tõttu stardinumbri müüki pani, sai selle täisraha eest maha müüa. Teine reedene helistaja jäi tühjade pihkudega.