Pakane tapab maratonil nii või naa

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Sille Annuk

Rohkem kui veerand sajandit tagasi põhjapolaarjoone taga Vene kroonus läksin esimesel tõsisel talvepäeval hommikul jooksma ning napi 15 minuti järel avastasin, et kõrvad on kõvad ja tundetud nagu külm metall.

Homsel Tartu maratonil on kuuldavasti sadu selliseid, kel pole pika maratoni ega käreda pakase kogemust, kuid kes on samasuguse hurraaga valmis hommikul välja tulema, nagu mina tookord ammu ümber Alakurtti sõjaväelinnaku süüdimatult jooksma läksin.

Lõpuks läks siiski õnneks: istusin koiku servale ja imekombel tuli kõrvadesse elu uuesti sisse. Aga nädal tagasi Tartu maratoni avatud raja sõidul, kui õhutemperatuur oli sootuks soodsam, kui tuleb kardetavasti homme, saabus meditsiiniteenistusele järgmise päeva õhtuks teave, et kolmel inimesel olid varbad või sõrmed lausa mustaks külmunud.

Olukorras, kui ilmaprognoos lubab stardi ajaks tublisti alla 20 külmapügala, mis Tehvandi staadionil alatasa puhuva tuule mõjul ulatub tunde järgi tegelikult 30 miinus­kraadi ligi, pole mõtet kangelast mängida. Ütlen ausalt, et pelgan. Nii enda, tuhandete teiste kui ka korraldajate pärast – mõelge koolilastele, kes peavad toitlustuspunktides tunde passima, et süüa-juua ulatada.

Olen lõppeval nädalal Tartus dendropargis mitmesuguseid riietumisvariante proovinud, aga ükski neist, annan endale aru, pole olnud täiuslik. Kas või seepärast, et maratonirajal tuleb sõita vähemalt kolm ja pool tundi, mitte tund-poolteist, ning selle ajaga võib algul paslikuna tundunud riietus päikse kõrgemale tõustes liiga soojaks osutuda, mis toob kaasa higistamise, mis omakorda suurendab kohe külmetamisohtu.

Olen suusasaabastele leidnud pealepandavad sokid, aga kui päeva peale jalg ikkagi higistama hakkab, mis siis varbaid külmumise eest kaitseb? Kätte lähevad nn vähikindad ehk kahe sõrmeosaga suusalabakud, aga mis saab siis, kui jook – ja on see tulikuum või jääkülm? –neile peale peaks loksuma?

Lisaks meeste tüüpiline mure: kuidas ikkagi kaitsta piisavalt hargivahet, eriti kui viimased 40 km pidavat kirdetuul puhuma vastu? (Tuulekülmaks pidi see tegema –29 kraadi.) Rääkimata põlvedest ja küünarnukkidest ehk eenduvatest kehaosadest, mida tuul ja pakane erilise innuga armastavad pitsitada.

Paar tuttavat, kes on söandanud pakasega pooleteisetunnise suusasõidu teha, on kurtnud, et jõud kipub imelikult ruttu ja kummaliselt järsku kehast kaduma. Selge see, miks: muist energiat kulub keha vähegi soojana hoidmiseks.

Üks suusasõber, tavaliselt nelja-ja-veerand-tunni-sõitja, tunnistas mu spordiblogis, et pärast üleeilset kerget treeningut maratonirajal olid kaks varvast valged. Olgugi et ta kasutas saapakatteid. Ta teatas, et tema homme starti ei tule.