Endine profirattur Thomas Dekker avaldas intrigeeriva pealkirjaga autobiograafia «Mijn Gevecht» («Minu võitlus» ehk saksa keelde panduna otsene viide Adolf Hitleri teosele «Mein Kampf»), kus räägib avameelselt karjääri jooksul toimunust. Muuhulgas tuleb juttu dopingukultuurist ja prostituutide tellimisest, kõik hollandlase kunagised kolleegid väidavad aga, et mitte midagi sellist pole kunagi juhtunud, vahendab Ilta-Sanomat.
32-astane Dekker sõitis aastatel 2005-08 Hollandi võistkonna Rabobank ridades, kuid 2007. aastal sattus tiim Tour de France’il suurde dopinguskandaali. Neli etappi enne tuuri lõppu viskas Rabobank ise meeskonnast välja taanlase Michael Rasmusseni, kes oli aasta jooksul korduvalt valetanud dopinguküttidele oma asukoha kohta. Rasmussen oli kõrvaldamise hetkel tuuri üldliider.
Dekker osales toona Prantsusmaa velotuuril esmakordselt ning jagas maja Michael Boogerdiga. Kogenud Boogerd õpetas noorele ametivennale, kuidas tarvitada EPOt ja teha vereülekandeid nii, et kontrollijad sellele jälile ei saaks. Pärast karjääri lõpetamist tunnistas ta avameelselt, et oli kogu aeg keelatud aineid tarvitanud.
Ühel õhtul hakkas meestel aga hotellitoas igav ja nii organiseeriti endale meelelahutust. «Algul tõime pudeli veini, aga sellest jäi väheks – juua ju võib, aga naistega on lõbusam. Tellisin netist kaks tütarlast,» kirjeldas Dekker. «Kell üks öösel ilmusidki ukse taha tüdrukud Ida-Euroopast. Olime Michaeliga mõlemad veidi pettunud, sest nad ei olnud üldse nii ilusad nagu piltidel. Lõpuks ei olnud selles midagi glamuurset – väike hotellituba keset ööd,» rääkis Dekker väljaandele Cycling Weekly. Mehed said magada kolm tundi, siis tuli jälle ärgata ja starti minna.
Enne seda tuli Boogerdil aga teha veel üks tähtis toiming. Nimelt olid tiimi arstid mõõtnud tema hemtokriti tasemeks 50% ehk täpselt lubatud normi jagu. Seetõttu pidi Boogerd süstima endale igal hommikul kell kuus füsioloogilist lahust, et hematokritinäitaja normi saada.
Pärast seda, kui Rasmussen tuurilt minema löödi, tahtis kogu Rabobanki meeskond tuuri pooleli jätta. Neid sunniti aga jätkama, ehkki kõik mehed olid uudise järel esiteks suurest kurvastusest nina täis võtnud ja lisaks kõigele ka magamata. «Vedasin ennast Pariisini välja. Meile oli algselt korraldatud suur lõpupidu, aga nüüd tulime korraks hotelli fuajees kokku ja läksime siis jälle laiali. Mida sa seal ikka tähistad,» meenutas Dekker.
Järgmiseks hooajaks liitus Dekker Silence-Lotto meeskonnaga. 2009. aastal selgus aga, et temalt kaks aastat varem võetud dopinguproovis leidus EPO jälgi. Dekker sai kaheaastase võistluskeelu, kandis selle ära ja jätkas 2011. aastal sõitmist Garmini meeskonnas. Pärast mullust hooaega ei leidnud hollandlane endale uut tiimi ja otsustas tippspordist loobuda.
Boogerd lükkas kõik Dekkeri väited kategooriliselt ümber. «Olen püüdnud Thomasega poolteist aastat kontakti saada, aga tulutult. Ma pole nõus mitte ühegi asjaga, mida ta kirjutab,» lausus Boogerd RTL Boulevardile.
Samuti eitas raamatus kirjutatult kategooriliselt teine Boogerdi eksmeeskonnakaaslane Steven de Jongh, kelle kohta kirjutatakse teoses, et Dekker ja de Jongh vaatasid kord üheskoos hotellitoas pornot. De Jongh süüdistab valede väljamõtlemises raamatu autorit Thijs Zonneveldi. «Sain asjast nii aru, et Thomas ei tahtnud sellist seika raamatusse kirjutada. Ole meheks, Thijs Zonneveld, et niisugusel moel reklaami tegid. Pole juhtunud! Tõesti tase,» pahandas de Jongh Twitteri kaudu kirjanikuga.
Endised Rabobanki sõitjad Stef Clement ja Bram Tankink on end samuti raamatust ja Dekkerist distantseerinud. Clement keeldus minemast Dekkeriga samasse jutusaatesse, Tankink, kellest seejuures raamatus räägitakse kui mehest, keda doping absoluutselt ei huvitanud, lausus aga väljaandele NOS, et teos peegeldab vaid Dekkeri maailmapilti, mitte nimetatud aastatel tiimis valitsenud kultuuri. «Thomas Dekker on väga suur liialdaja ja enesehävitaja. Kui mõtled välja selliseid lugusid, oled vägev unistaja,» sõnas Tansink.