Eesti jõudis seiklusspordi MMil Austraalias esikümnesse
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
18. november 2016, 14:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti võistkond saavutas Autraalias New South Walesi piirkonnas lõppenud seiklusspordi MM-võistlustel üheksanda koha, kulutades 627 km pikkuse raja läbimiseks sada ja pool tundi ehk veidi rohkem kui neli ööpäeva.
Estonian ACE Adventure Team koosseisus Timmo Tammemäe, Silver Eensaar, Rain Eensaar ja Mariann Sulg kaotas maailmameistriks tulnud Uus-Meremaa võistkonnale Seagate pisut rohkem kui viie tunniga, mis on seiklusspordi nii pikal võistlusmaal väike vahe.
Eestlaste ees lõpetasid veel USA, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Prantsusmaa ja Austraalia võistkonnad, kuid selja taha jäid kõik tugevad Skandinaavia ja Euroopa esindused, sh mitmed varasemad maailmameistrid. Võistlusrada oli avatud kokku kaheksa ööpäeva ning võistlejaterivi viimased jõudsid lõpuni napilt enne finiši sulgemist.
MMi starti tuli 94 neljaliikmelist võistkonda kahekümnest riigist kõigilt kontinentidelt. Neljateistkümneks etapiks jagatud võistlusrada viis läbi neljast New South Walesi puutumatu loodusega rahvuspargist. 115 km tuli läbida jalgsi, 322 km maastikurattaga, 185 km kajakiga ning 5 km maa all koobastes.
Kahjuks määrati Eesti võistkonnale tähelepanematusest ühel etapil GPS trackeri ajutise kaotamise eest ajatrahv, mis langetas eestlased kolme koha võrra, üheksandaks.
Teele Eensaar vahendas Postimehele otse finišialast järgmist.
Võistluse start anti Austraalia kagukaldalt Huskissoni linnakese rannast neljapäeval, 10. novembrikeskpäeval. Ilm oli päikeseline ja ilus, kuigi veidi tuulisem ja jahedam, kui võistlejad lootsid. Esimeseks etapiks oli 35 km kajakisõit ümber Jervis Bay ookeanilahe, mida ääristavad ühed maailma ilusaimaks peetavad valge liivaga rannad. Laht on ka vaalade rändeteel puhkepaigaks. Võistluse ajal ujus lahes kuus vaala ning palju delfiine.
Eestlased alustasid võistlust taktikalistel kaalutlustel rahulikult. Kuna võistlus on pikk ja kurnav, ei ole algustundide rabelemisel ja võidetud minutitel suurt mõtet: energiat ja jõudu tuleb kogu distantsiks ühtlaselt jagada. Ookeanilainetega võitluse lõpetasid eestlased 94 võistkonna seas esimeses kolmandikus, kuid hakkasid seejärel sisemaale suunduvatel etappidel kiiresti võistlejaterivis tõusma, jõudes pärast öist 95 km keerulise navigeerimise ja 2160 tõusumeetriga rattaetappi liidrite kannule.
Võistlust vedas kohe algusest Uus-Meremaa võistkond Seagate, varasem kolmekordne seiklusspordi MM-i võitja. Pärast esimest ööpäeva liikusid eestlased enamasti kohtadel 2.-5. lähestikku varasema maailmameistri, Rootsi võistkonnaga Thule Adventure. Esimese unepausi tegi Eesti tiim seitsmendas vahetusalas, kui stardist oli möödunud 36 tundi ja selja taha oli jäänud 290 km. Magamiseks kulutati poolteist tundi. Otsuse puhata tegid samas ka eelnevalt saabunud liidermeeskond Seagate, kes valis uneajaks kolm tundi. Magamata liikus edasi Rootsi Thule Adventure, kes oli arvatavasti maganud varasemalt kajaki etapil tunni kaupa kordamööda kajakiga sõudmise ajal.
Uneaeg, mis on sellisel võistlusel sisuliselt ainuke puhkehetk, on võistluse taktikaline osa. Liiga vähe magades muutub inimene peagi ebaefektiivseks: liikumiskiirus väheneb ja ta hakkab tegema navigeerimisvigu, oht on kukkuda ja ennast vigastada. Samas on võimalik esmane unevajadus katta kolme-nelja ööpäeva jooksul alla kahetunnise ööunega ja võita sellega pikemalt magajate ees rohkelt liikumisaega.
Eestlased lahkusid vahetusalast järgnevale 45 km mägisele jalgsietapile läbi asustamata Mortoni rahvuspargi mägimaastiku öösel kell kaks ning said peagi kätte Rootsi Thule, kes olid pärast lahkumist ikkagi otsustanud metsas raja kõrval magada. Uus-meremaalased olid jäänud pikemalt magama ja see tähendas, et jooksvalt olid eestlased tõusnud MM-võistluse liidriks, mis oli Eesti seiklusspordis enneolematu.
Rada kulges Castle Rocki mäe suunas läbi vihmametsa ja kahjuks järgnes edule kohe ebaõnn, kuna liiderduo kaotas võsasel ja kivisel maastikul matkaraja järje ning otsustas pärast edutut raja otsimist liikuda kontrollpunkti suunas asimuudi abil läbi karmi tihniku. «See oli isegi hullem rassimine, kui eelmisel aastal Brasiilia MMil Pantanali džunglis,» rääkis pärast võistlust Timmo Tammemäe. «Rinnuni lõikehein ja okkalised põõsad, suurte kivirahnude ja uhtorgude vahel ukerdamine pimeduses ja paduvihmas. Energia ja ajakulu oli võrreldes raja leidnutega meeletu.» Kõige halvem oligi eestlastele see, et enamik teisi võistkondi sai valges teekonda alustades rajaotsa kaljude vahelt varem või hiljem kätte, tänu millele säästsid nad hulga aega ja energiat.
Etapi, mille läbimiseks olid korraldajad ennustanud 11 tundi ja 30 minutit, läbis kõige kiiremini 14 tunniga USA võistkond Columbia Vidaraid, kes tõusis esikümne lõpust teisele kohale. Eestlastel kulus ebaõnne tõttu mägise ja tiheda taimestikuga keerulise etapi läbimiseks 18 tundi ja 15 minutit. Ometi läks eestlastel paremini kui Rootsi Thulel, kes eksis totaalselt ning katkestas suure ajakulu ja võistkonnaliikme kurnatuse tõttu võistluse sootuks.
Kolmas ööpäev, mil võistlejatel hakkab kuhjuma väsimus ja kiirused veidi langevad, ei toonud suuri muudatusi. Liidrina liikus ees endiselt Seagate, kelle pikemate unepauside ja kiirema liikumisega taktika töötas vähem maganud, kuid see-eest pidevalt kulgevate võistkondade ees. Eestlased olid 4.-5. kohal Lõuna-Aafrika ja Austraalia jälitajate ees.
Üheksas etapp oli suhteliselt lihtne: 70 km rattasõit headel teedel, kus lühikestele tõusudele lisas raskust vaid tugev vastutuul. Eestlastel katkes etapil rattakett, mis õnnestus parandada paari minutiga.
Rattaetapp lõppes Bungovia looduspargis, mis on väga liigendatud maastikuga metsik paik. Mägedes on ligi kaks eri suuruses koobast, mitmeid kuni 400 meetri sügavusi kanjoneid ja muid võimsaid loodusobjekte. Koobaste piirkonnas tuli võistkondadel leida kaardi järgi koobaste seast viis õiget ning läbida neisse peidetud kontrollpunktid.
Sadade koobaste seast õigete leidmine pimedas viletsa skeemi abil osutus raskeks, rääkimata peenikestes piludes koopakaardi järgi roomamisest ja ronimisest. Asi läks kergemaks, kui tuvastati, et skeemi põhja-lõuna suund oli 90 kraadi tekstipaigutuse suhtes keeratud. Eestlased läbisid etapi nelja ja poole tunniga, sama kiiresti kui liidrid. Võistkond tegi vahetusalas ka teise unepausi, magades kaks tundi. Kokku oli 60 tunniga kogunenud uneaega kolm ja pool tundi.
Pärast koopaid järgnes pack-rafti ehk kaasas kantavate kummipaatide etapp, kus võistkonnad pidid jalgsi ja Shoalhaveni jõel kergpaatidega aerutades läbima 44 km. Vahetusalast jõeni tuli liikuda jalgsi 4-5 km, laskuda 400 meetrit sügavasse kuiva Bungonia kanjonisse ning matkata üle massiivsete kaljurahnude ronides mitu tundi suurema jõeni. Kanjonisse sisenemisel pidi arvestama, et välja saab ainult teisest otsast 40 km pärast - vahepeal järskudest kaljunõlvadest välja ronimise võimalus puudub.
Kaasaskantavad kummipaadid kaaluvad vaid 3-4 kilo, kuid lisaks paatidele pidid kaasas olema aerud, päästevestid, samuti muu tavapärane kohustuslik varustus, sh telk, soojad riided, söök jms, mis muutis kandami juba villides jalgadele raskeks. Eesti võistkond alustas etappi kell 7 neljanda võistluspäeva hommikul ning lõpetas kella 18 paiku õhtul. Kokku kulus etapile 11 tundi.
Maalilises kõrges kanjonis kulgenud kärestikulisele etapile järgnes 56 km kajakkidega samal jõel edasi ookeani suunas. Hämaras veele saanud eestlased teadsid juba ette, et kajakietapp neljandal ööl kujuneb ülikarmiks, kuna võitlus une ja külmaga saab olema raske. Võistkonnad kohtadel 4.-8. liikusid üsna lähestikku, kõik umbes tunni sees. Kõigil võistkondadel käis võitlus väsimuse ja unega, pärast päikeseloojangut ka külmaga, kuna ilm oli tuuline ja jahe ning aerutades pritsib alati vett.
Lõplike tulemuste jagamine sõltus paljuski sellest, kuidas võistkonnad planeerisid oma jõuvarusid ja uneaega enne pikkadele vee-etappidele minekut ning kuidas suudeti arvestada korraldajate reeglitega pimedal ajal veel liikumise osas. Nimelt olid korraldajad kehtestanud nn dark zone’i, mis tähendas liikumispiirangut teatud jõelõikudel. Eesti võistkonnal õnnestus liikumispiirangut vältida, kuid sellest hoolimata kujunes just vee-etappide läbimine kõige kurnavamaks ja ka tüütumaks.
Kajakietapi lõpuni ilma magamata välja vedada ei suudetudki, liikumiskiirus ja kärestikel õigete sõidujoonte valimine muutus öösel kella kahe ajal unepuuduses võimatuks. Kuigi 45-minutiline uinak märgade riietega tuulisel jõekaldal viis võistkonna kõik liikmed hüpotermilisse seisundisse ja suurtesse külmavärinatesse, turgutas lühike uni vaimset võimet ennast kokku võtta ja päikesetõusuks kaheksandana etapi lõppu jõuda.
Kokku oli võistkond veel veidi üle 30 tunni järjest, samas kui kiireim võistkond, Lõuna-Aafrika Vabariigi Painted Wolf kulutas selleks veidi üle 27 tunni. Nad tõusid eestlaste tagant üldjärjestuses neljandaks. Vahetusalas eestlased erinevalt neist möödunud Austraalia tiimidest ei maganud ja tõusid uuesti kuuendaks.
Võistluse eelviimasel, 99 km rattaetapil püsisid eestlased koos Austraalia võistkondadega kohtadel 6.-8. Etapi teisel poolel võttis aga maastikult kadunud kontrollpunkti tähise otsimine hulga aega ja tõi kaasa unise oleku: aktiivselt liikudes vajub uni tahaplaanile, kuid seisma jäädes hakkab kohe võimust võtma. Selle tõttu võistkonna naisliige Mariann Sulg kukkus. Ta proovis und küll kaaslastega jutustades peletada, kuid silmad vajusid iseenesest kinni ja järgmisena avastas ta end külili maas. Õlg sai põrutada, kuid jätkata tuli - lõpp ju peaaegu paistis.
Teekond kulges mööda mägiplatood läbi Mortoni rahvuspargis asuva endise sõjaväe treeninguala, kus rajalt kõrvale astumine oli lõhkemata moona tõttu rangelt keelatud. Üksteist toetades liikus võistkond edasi ning pärastlõunaks laskuti lõõskava päikese all uuesti Vaikse ookeani rannikule viimasesse vahetusalasse.
Järgnes MMidel haruldane lõpuspurt. Prantsusmaa, Lõuna-Aafrika, Eesti ja kaks Austraalia tiimi kohtadel 4.-8. läbisid pärast nelja ööpäeva pikkust võistlust viimase 18 km etapi mööda Shoalhaveni piirkonna ookeanirandu ja kaljukaldaid seljakottidega lausa jooksuvõistluse kiirusega. Vahepeal pidid võistlejad ujuma üle kahest kiire hoovusega ookeani suubuvast jõest.
Lõpuks edestasid tugeva aerutamisega edu saavutanud lõuna-aafriklased Prantsusmaad ühe minutiga, kuuendana finišeerinud eestlasi jäi viimasest auhinnalisest (6000 dollarit) viiendast kohast lahutama vaid viis minutit ja austraallasi omakorda kümme minutit. Eestlaste jooksuetapi aeg oli viimasest vahetusalast finišisse liikudes kõikidest võistkondadest kõige kiirem, 2:04 (ennustatud aeg ja võitja Seagate'i aeg oli kolm tundi).
Kahjuks määrati Eesti võistkonnale tähelepanematusest ühel etapil GPS-trackeri ajutise kaotamise eest ajatrahv, mis langetas eestlased kolme koha võrra, üheksandaks. Neist möödus ka rohkem kui kaks tundi hiljem finišeerinud USA võistkond Bones.
Vahetult pärast võistlust antud intervjuus ütles võistkonna kapten Silver Eensaar: «Nagu igal seiklusspordi ekspeditsioonvõistlusel, oli ka sellel oma ilu ja valu. Rada oli väga vahelduv: kiired ja lihtsad kõval ookeani liivarannal jooksmised või teedel rattasõidud vaheldusid rägastel mäekülgedel või külmadel öistel jõgedel rassimisega. Suutsime vältida suuri vigu ja hoida tervise korras ning püsida kogu võistluse jooksul kõrgeimas konkurentsis. Oleme viimaste aastatega kogunud üle maailma erinevatel võistlustel palju kogemusi ja teame üsna täpselt, mida vaja, et jõuda poodiumile. Kahjuks on teadmiste ellu rakendamine teinekord inimliku nõrkuse tõttu keeruline. Vahel lihtsalt väsime ja langeme energiapuudusse, mis segab enesekindlat liikumist. Veidi kahju on tobedate hajameelsete eksimustega teenitud trahvide pärast lõpuprotokollis kolme koha võrra langemisest, kuid seiklus on meile ehk võistlemisest olulisemgi. See oli fantastiline paik seiklemiseks ja väga uhke on lõpetada kõigi aegade suurima osalevate tiimide arvuga MMil nii kõrgel positsioonil.»
Eesti võistkonna tulemus on eriline, kuna mitte kunagi varem ei ole Eesti võistkond lõpetanud seiklusspordi MMi võistlusrada täies pikkuses ilma rajalühendusteta. Samuti ei ole kaotus võitjale olnud kunagi nii väike. Eelmise aasta Brasiilia MMil saavutatud 5. koht oli küll kõrgem, kuid seal lühendati raskete olude tõttu esialgselt planeeritud rada kõikide võistkondade jaoks.
Kuigi eestlaste finišist on nüüdseks möödunud peaaegu neli ööpäeva, suleti võistlusrada aeglasemalt kulgevate võistkondade jaoks alles täna, reedel. Viimased lõpetajad jõudsid finišisse Ulladullas täna pärastlõunaks, mil algas ka võistluste lõpetamine ja autasustamistseremoonia.
2017. a. seiklusspordi MM-võistlused toimuvad augustis USAs Wyomingi osariigis Yellowstone'i rahvuspargi lähedal ekspeditsioonvõistluse Couboy Tough raames.