Kerde: välismaal saab teada, mida tähendab töö ja vastutus

Üllar Kerde Foto: Tairo Lutter

Kogenud korvpallitreeneri Üllar Kerde sõnul peavad noorema põlvkonna Eesti treenerid julgemad olema ning end igal juhul välismaal proovile panema. Kerde sõnul peab piiri taha minema juba ainuüksi selle pärast, et saada aru, kuidas töötavad täiskohaga treenerid.

«Seal oled sa üksi ning keskendud seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas ainult korvpallile. Ei ole võimalik vahepeal paariks päevaks koju pere juurde minna,» räägib Kerde. «Lisaks saab ainult välismaal teada, mis tunne on tõeliselt vastutada. Seal oled sa lihtsalt üks välismaalane, kelle süüks aetakse 75 protsenti klubi puudutavatest probleemidest. Oma mehi on ikka raskem lahti lasta, kuid välismaalane saadetakse kohe minema, kui miski ei sobi.»

Kerde juhendas aastal 2015 Venemaa superliigas (riigi tugevuselt teine liiga – toim) mänginud Moskva Dinamot ja saavutas hooaja lõpuks pronksmedali. «Kaotasime hooaja jooksul ainult ühe kodumängu, kuid pärast seda kutsuti mind kohe kindralite juurde aru andma. Selline elu pole muidugi kerge, kuid mina olen alati seda meelt, et me kõik õpime siin elus kaotustest, mitte võitudest,» selgitab 62-aastane treener. «Oma kodus on hea lihtne elada, juba seetõttu tuleb minna end proovile panema.»

«Mulle tundub, et nooremad treenerid ei julge minna ja tundmatus kohas vette hüpata. Ilmselt kardetakse ebaõnnestumist ja vallandamist. Venemaal öeldi mulle, et maailmas on olemas kahte tüüpi treenereid: ühed, kes on juba vallandatud, teised, keda hakatakse vallandama,» räägib Kerde. Ta meenutab, et püüdis ka Dinamos oldud aja jooksul eestlastest treenerid Venemaale meelitada, kuid tulutult. «Öeldakse, et ei osata keelt. Jutul lõpp. Uskumatu vabandus, kuna keele saab ju ära õppida, kui ise vähegi tahad.»

Kokkuvõttes ärgitab Kerde treenereid igal võimalusel uusi väljakutseid otsima. «Välismaalt tagasi tulles tundub Eesti kohalik liiga täiesti teistsugune. Minu juttu praegu keegi ei usu, aga kui treenerid rohkem ära käiksid, siis hakkaks asjad ka muutuma,» arutleb ta. «Praegu on kõigil hea lihtne Eestis omavahel mängida. Vastaseid on vähe ja kõik teavad kõigi kohta kõike. Vaja on uusi väljakutseid ja teadmisi.»

Jääb ikkagi küsimus, kuidas välismaale pääseda. «Meil pole praegu Eestis mitte kedagi, kes saaks kuskile peatreeneriks minna. Tuleb hakata kõigepealt mõne klubi juures noortega tegelema või siis abitreeneri kohaga leppima. Ainult tööd tehes on võimalik tippu jõuda,» vastab ta. «Teine võimalus on muidugi teha tulemus. See annab kohe nime, mida niipea ei unustata.»