Valdur Mikita ja jalgpall ajavad sama asja

Valdur Mikita raamatu "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" esitlus Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluses.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Isepäine riigikogulane Igor Gräzin kirjutas 12. septembri Õhtulehes Eestile presidenti otsides ja võimalikke kandidaate sõeludes muuhulgas nii: «Või meie teine Lennart Meri – Valdur Mikita, kes mõistab meid rahvana pareminigi kui Andrus Kivirähk?» Ajakirja Jalka veergudel arutles asja üle Indrek Schwede. 

Minu arvates on tegemist sedavõrd erinevate autoritega, et Gräzini toodud skaalal kuuluvad nad kumbki eri otsa. Valdur Mikita kirjutab oma triloogia kolmandas raamatus «Lindvistika ehk metsa see lingvistika» nõnda: «Olen veendunud, et liigne ebakindlus, pessimism ja kiuslik vaim on hakanud selgelt piirama Eesti arengut. Mida rohkem inimest, riiki või rahvast laita, seda rohkem tuleb neid ka kiita, muidu kõigest sellest head nahka ei saa. Meil oleks tarvis üles leida oma potentsiaal ja tugevused, mis suudaks meid taas koondada rahvana. Kultuur hakkab minu meelest alla käima hetkest, mil etnos ei inspireeri enam inimest.» (lk 230–231)

Oma raamatutes on Mikita järjekindlalt leidnud ja tutvustanud Eesti tugevusi. Andrus Kivirähk on teinud vastupidi. Mida kirjanik ka ise ei taotle, lai lugejaskond tõlgendab tema tekste pahatihti meie rahvust alavääristavana. Need lood ladestuvad lugejate alateadvusesse kui järjekordne kinnitus, et oleme väikesed, nurjatud, kadedad ja haletsusväärsed olevused. Terve riik on vargaid-rehepappe täis. Mis pikas perspektiivis sisendab eestlasesse, et me pole väärt ka iseseisvust. Mind on alati kurvastanud inimeste innukas kaasaminek ja -noogutamine selliste ennasthävitavate mõttekäikudega. Sest kui küsida eestlaselt, kas tema sõbrad ja lähim tutvusringkond on sellised väiklased kadekopsud, pole vist suurt kedagi, kes nõustuks. Sest me laseme endale ligi inimesi ja kuulume ikkagi sõpruskondadesse, kellega meil on hea, keda me usaldame, keda abistame ja kellelt saame ise abi. Aga kust me siis tunneme neid, keda kirjeldab meile Kivirähk? Ja kuidas neid ikkagi nii palju saab olla, et inimesed tõsimeeli usuvad, et eestlase parim söök on teine eestlane? Kiviräha tegelased ei kirjelda mitte eestlast, vaid mistahes rahvusest inimest, sest kõigi rahvaste seas on häid ja halbu. Siit ka Mikita ja Kiviräha põhimõtteline erinevus: esimene tõepoolest (Gräzini sõnastust kasutades) «mõistab meid rahvana», tuues esile meie eripära (puudused on looritatud sooja huumoriga), kuna teine naeruvääristab lihtsalt inimlikke nõrkusi ja rumalust, mis pole mingil moel omased üksnes ühele rahvale, praegusel juhul eestlastele. Mikita üritab tõsta meie enesekindlust, näidata meie kujunemisloo vähem teatud või kujutletavaid võimalikke huvitavaid ja erakordseid tahke, Kivirähk irvitab inimese kui sellise kentsakate ja väiklaste iseloomuomaduste üle, asetades vastutuse eestlastele.

Müüt kui immuunsüsteem

Eestlaste elu ja ajaloo üle mõtiskledes leiab Mikita näiteid jalgpallist. Ta nimetab Eestit Euroopa väikekultuuride Manchester Unitediks (lk 117). Meie rahvaluule arhiivi kogutud vaimuvara võrdleb ta kujundlikult nõnda: «Võiksime mõelda niiviisi, et pärimus on valdkond, kus Eesti on maailmameistri tiitlile väga lähedal. Seda, et Eesti mängiks jalgpalli MMi finaalis Brasiiliaga, ei juhtu tõenäoliselt kunagi.» (lk 148) Teisalt nimetab Mikita eestlasi «koduigatsuse maailmameistriteks» (lk 195) ning võttes aluseks eestlaste positsiooni ülemaailmsetes edetabelites hariduse, teaduse ja kultuuri vallas, teeb julge järelduse, et «liites kolme valdkonna reitingud riikide kaupa kokku, näeme, et Eesti kuulub suhtelise vaimse kapitali poolest praegu maailma riikide absoluutsesse esikümnesse.» (lk 234)

Eestist ja eestlasest kirjutades muretseb Mikita samade asjade pärast, mida on oma presidendi Aivar Pohlaku suu läbi sageli rõhutanud Eesti Jalgpalli Liit: anda eestlastele enesekindlust ja tuge, et säilitada oma identiteet ülemaailmastumise tuultes. Mikita kirjutab, et rahvus pole tema järgi mitte etniline, poliitiline või ideoloogiline kategooria, vaid esmajoones ökoloogiline termin: «See on loomupärase mitmekesisuse säilitamise viis tohutus globaalses inimmassis.» (lk 44)

Aga kestmajäämine sõltub müütide tugevusest, oma kultuuri unikaalsusse uskumisest: «Kui meie peale aevastatakse suurtes kogustes skandinaavia, slaavi või ameerika pisikuid, siis meie paiskame omakorda vastu soome-ugri kultuura-batsille. Igale Eesti europaseerimise või amerikaniseerimise aktile peaksime meie omalt poolt vastama maailma lakkamatu ja kangekaelse soomeugristamisega, me ei tohi käsi üles tõsta kõikehaaravas müütide sõjas. Müüt on osa rahva immuunsüsteemist, kultuuri unikaalsust võimendav salarelv.» (lk 45) Müüt on Mikita sõnul «relv märkide sõjas» (lk 23) ning «kultuuri selgroog» (lk 46).

Mikita isegi on müüdilooja, vastupidiselt Kivirähale, kes on pigem müüdilõhkuja. Müüdiloome on omane ka jalgpallile. Enam kui ükski teine spordiala jäljendab jalgpall riikide ja rahvaste ajaloolisi vastasseise, ühest küljest neid kinnistades ja teisest küljest kanaliseerides. Sel moel võitleb jalgpallgi üleilmastumise vastu ning riigid ja pika ajalooga klubid seisavad lojaalsete poolehoidjatena oma identiteedi eest. Tõsi, maailma klubijalgpalli tipptase eelistaks globaliseerumisest sündivat majanduslikku kasu, kuid lõviosa maailma populaarseima spordiala klubidest peegeldab oma toetajate usulisi, etnilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid enesemääratlusi.

Jalgpalliga semiootiliste tapatalgute vastu

Oma triloogia teises raamatus «Lingvistiline mets» kirjutab Mikita, et «globaliseerumise ja «maailmakultuuri» tagajärg on omamoodi semiootilised tapatalgud, mida pannakse toime kõigil pisikestel inimteadvuse saarekestel, mis veel kusagil olemas on. Need on suunatud kõigi vastu, kes veel julgevad mõelda ja kogeda teistmoodi.» (lk 39)

Ka jalgpall küllap ainsa spordialana vastandub meelelahutusele, millest lahutab teda fännide lojaalsus ühele ja ainsale klubile, ühele rahvuskoondisele. Oma meeskond on nagu ema, keda saab olla vaid üks. Sama mõte on edasi antud ka kuulsas sententsis: sa võid vahetada oma naist, oma autot, oma töökohta ja isegi oma sugu, aga sa ei saa kunagi vahetada meeskonda, keda oled hakanud toetama. See on ilmselgelt vastuolus meelelahutustööstusega, mille eesmärk on teenida raha. See on vastuolus ka klubide üle maailma tehtava noortetööga, millel ühiskonnale vajalik sotsiaalne mõõde. Mõistagi on oma fännid ka teiste spordialade klubidel ja koondistel, kuid jalgpall on eri seisus peamiselt kahel põhjusel: 1) maailma populaarseima ja harrastatuima spordialana haarab ta ülemaailmselt suurimaid masse, mis tähendab vastuhakus globaliseerumisele arvestatavat inimhulka; 2) teised sportmängud on pidanud televisiooni survel muutma oma reegleid, et olla vastuvõetavam meelelahutusmaailma formaatidele.

Müütide tähtsusest ei vaiki Mikita ka oma triloogia teises raamatus: «Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet.» (lk 100)

Sama on jalgpalliga. Nagu endine Inglismaa koondise peatreener Roy Hodgson kunagi ütles: «Unistamine on jalgpalli lahutamatu osa.» See tähendab, et väikesel on alati mingi võimalus suurema ja tugevama vastu. Enam kui ühelgi teisel pallimängualal on jalgpallis võimalik kompenseerida oma puudulikke oskusi olgu tahtejõu, vastupidavuse või meeskonnavaimuga. Jalgpallis on alati üllatajaid, kes loovad aina uusi müüte.

Müüte vajab iga jalgpalliklubi või -koondise poolehoidja ja õnneks on neid ka võtta. Müüte vajavad ka eestlased, et püsima jääda. Triloogia viimases raamatus kirjutab Mikita: «Maailm, mida enam ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.» (lk 24)

See käib nii Eesti jalgpalli kui ka Eesti riigi ja eestlaste kohta. Just Eesti jalgpallikoondise mängudelt on pärit poolehoidjate hüüe: «Me usume – Eestisse!» Jalgpallil on nii võimalus kui vastutus aidata hoida meie rahva eneseusku. Edu jalgpallis teeb tuntuks ja tegijaks üle ilma suurte ja väikeste seas. Selle tulemuseks võiks olla see, et nii eestlane ise kui ka välismaalased «võiks eesti kultuuri fännata samasuguse kirega nagu üht head jalgpallimeeskonda» (lk 117), kui veel kord tsiteerida Mikita triloogia viimast raamatut.

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php

Tagasi üles