Mariel Gregor: vastumeelsus «kehka» vastu kadugu, aga laiskus samuti

Mariel Gregor. Foto: Postimees

«Veremaitse suus», «sportimise isu kadus igaveseks», «vihkasin kehkat» ja teised seesugused lausekatked kostavad paljude täiskasvanute suust, kui nad oma kooliteele tagasi vaatavad. Kehalise kasvatuse tund äratab pea kõigis kas väga positiivsed või väga negatiivsed mälestused.

Mina kuulun nende hulka, kelle jaoks oli kehaline alates esimesest klassist lemmiktunniks, algklassides polnud mu jaoks lahedamat mängu kui rahvastepall. Ja nii arvas valdav enamus meie klassi poistest ja tüdrukutest. Mis ei tähenda, et polnud alasid või nüansse, mis mulle ei meeldinud ja mida pidi seetõttu järele aitama. Või et ei pidanud pingutama. Polnud vastumeelsemat asja kui võimlemisveerand, ja saingi seal ehk mõne nelja ja sellega tuli leppida, ju siis ei osanud piisavalt hästi.

Kahjuks on ka neid lapsi, kelle kehalised võimed pole algupäraselt väga head ja/või kel puudub sisemine soov ja motivatsioon kehalise kasvatuse tunnis osaleda ning seal pingutada. Ja see on osaliselt tingitud meie koolide normatiivide põhisest hindamissüsteemist (lisaks kodust, kus liikumist ei soosita). Kehvemad saavad halvemaid hindeid, tahavad veelgi vähem kehalises osaleda ja lõpptulemusena jäävad veel kehvemaks ning nende tervis nõrgaks.