Vilepuhuja Stepanova: ma ei pea ennast reeturiks

Julia Stepanova.

FOTO: SCANPIX

Venemaa sporti haaranud tohutu dopinguskandaali paljastaja Julia Stepanova ei ole mõistetavatel põhjustel kippunud pärast seda avalikkuse ees eriti sõna võtma – neid, kes talle halba sooviksid, jagub. Richard McLareni eilse raporti valguses, kus kinnitati taas riikliku, süstemaatilise ja kohati ülimalt nahaalse dopinguprogrammi olemasolu, soostus Stepanova siiski BBC-ga vestlema.

Viimase kahe aasta jooksul on Stepanova elanud koos abikaasa Vitali ja kolmeaastase poja Robertiga nagu põgenikud. Nende elupaik on salastatud, sest nad kardavad oma elu pärast. Ka intervjuu andis Stepanova USAs tingimusel, et tema ja ajakirjaniku täpne kohtumispaik jääb saladuseks.

Kurskis kasvanud Stepanova jaoks oli kergejõustik pääsetee rehvitehases töötanud isa käest, kes jõi ning peksis pidevalt oma naist ja kolme tütart. Edu tuli 20-aastaselt, ent tippu jõudis Stepanova alles siis, kui toonane treener Vladimir Mohnjov soovitas talle tõsise külmetushaiguse järel jõu taastamiseks testosteroonisüste.

«Teadsin, et need on keelatud, aga treener valmistas mind hästi ette. Ta rääkis kogu aeg, et see on täiesti normaalne ja kõik sportlased teevad nii,» meenutas Stepanova. Peagi tarvitas ta juba kangemaid aineid, näiteks anaboolseid steroide, mis muutsid tema lihased esialgu nii kangeks, et ta suutis vaevu kõndida.

Pärast Venemaa koondisesse jõudmist saadeti Stepanova doktor Sergei Portugalovi juurde. WADA mulluse raporti järgi otsustades osales tippsporditeadlane Portugalov «väga aktiivselt sportlaste positiivsete proovide varjamises, kasseerides vastutasuks sisse osa nende võidurahast.»

Stepanova sõnul oli arsti sõnum talle lihtne. «Ära muretse, isegi kui sind testitakse, saada mulle ainult oma testi kood ja ma tegelen sellega. Sina saad aga rahus magada,» olevat Portugalov õpetanud.

2009. aastal sattus noor jooksja aga Volga-äärsel võistlusel kokku kellegagi, kes ei olnud nõus silma kinni pigistama. Venemaa antidopinguagentuuri Rusada noor ametnik Vitali Stepanov osutus idealistiks. Omapärasel moel sai dopinguga korduvalt patustanud sportlasest ja puhta spordi eest võitlevast ametnikust paar. Tõsi, algul pilkas naine meest tema naiivsuse pärast, rääkides talle, et dopingut tarvitavad kõik ja agendid aitavad seda varjata.

Kaks kuud pärast esmakohtumist noored abiellusid. Ehkki Stepanova tarvitas jätkuvalt dopingut ja tüli oli seetõttu sageli majas, jäid nad kokku. Lõpuks avastati Stepanova bioloogilisest passist ebakorrapärasusi ja naine sai kaheaastase võistluskeelu.

Stepanova võinuks hoida madalat profiili, võtta kahe aasta jooksul vastu talle määratud tasu ja seejärel rahvuskoondisse naasta. Ta otsustas aga kirjutada kümne lehekülje pikkuse ülestunnistuse kõigest, mida oli näinud ja teinud, ning saatis selle WADAsse. Tema kirjast ei tehtud välja – täpselt samamoodi olid «musta auku» kadunud ka tema abikaasa varasemad samasisulised kirjad. Stepanova mõistis, et vaja on rohkem tõendeid.

Ta hakkas mobiiltelefoniga salaja treeneri, arsti ja kaasvõistlejate juttu lindistama. Vestlused, kus arutatakse järjepidevalt keelatud ainete kasutamist, saadeti ühele Saksa filmitegijale. Veel enne, kui tema dokfilm 2014. aasta novembris esilinastus, põgenes Stepanovite perekond Venemaalt.

Stepanova kogutud materjal osutus tõeliseks pommiks. Algatatud uurimine viis viimaks kogu Venemaa kergejõustikukoondisele võistluskeelu määramiseni, mistõttu jäädi eemale Rio olümpiamängudeks. Kui muu maailm peab «vilepuhujast» Stepanovat kangelaseks, siis Venemaal sõimatakse teda enamjaolt reeturiks.

Pärast paari Saksamaal veedetud kuud kolis pere USAsse, kuid nende praegust elupaika keeldub Stepanova avaldamast. Suvel häkkis keegi sisse WADA andmebaasi, et uurida Stepanova elektroonilist kaarti. Perekond vahetas taas elupaika. Neil napib raha ja toetust, et oma elu taas üles ehitada, kuid Julia Stepanova ei kahetse midagi.

«Ma ei pea ennast reeturiks. Ma ei avaldanud ju mingeid teaduslikke saladusi. Paljastasin vaid häbiväärse tõe, mida meie riik ei taha tunnistada. Ainus põhjus, miks ma kõigest sellest rääkisin, oli soov toimuvale lõpp teha,» sõnas ta BBC-le.

Tagasi üles