Seitse aastat tagasi vaatas Peeter Kümmel Tartu Ülikooli kliinikumis lakke ja mõtles pettunult, et suusarajale tal enam asja pole. Kõik on läbi. Hea, kui üldse kahel jalal veel liikuma saaks…
Doktorant Kümmel – valusate sõnade kiuste maailma tippu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2004. aasta märtsis avastati Kümmelil seljaaju närvijuure kasvaja. Toona kõigest 21-aastane suusataja pidi lõikuslauale minema. Valud olid selleks ajaks juba väljakannatamatuks muutunud – öösel ei lasknud need noorel mehel isegi mitte magada.
Operatsioonist taastumine kulges veel vaevalisemalt. Lausa nii vaevaliselt, et haigla füsioterapeut ütles Kümmelile karmilt: «Suusatajat sinust enam ei saa. See pole reaalne.»
5000 jalatõstet
Mis tunded valitsesid spordimehe hinges pärast sellist lauset, teab vaid tema ise. Küll aga on Kümmelil siiani meeles viis, kuidas innustas teda kirurg Leho Kõiv.
«Ta ütles, et ma saan ise oma tulevikku muuta. Et kõik on võimalik ja et ma ei annaks alla,» meenutas Kümmel, kes asus pärast lõikust võimalikult kiiresti treenima. Soov füsioterapeudile vastupidist tõestada oli suur. Veelgi suurem oli tahe iseendale näidata, et kõik on võimalik. Nagu öeldakse: taevas on piiriks.
«Esialgu sain vaid tugiraamiga ringi liikuda. Pidin pea kolm nädalat haiglas olema. Kasutasin iga võimalust treenimiseks. Voodis olles tõstsin näiteks 5000 korda järjest jalgu. Igas olukorras on võimalik tugevamaks saada. Selleks tuleb vaid viis leida,» avaldas 28-aastane Kümmel, kes juba 2005. aastal pälvis Lahti MK-etapil 18. koha. Vaid aasta pärast rasket operatsiooni.
See oli rohkem, kui keegi oskas MK-sarja debüüdi teinud mehelt oodata. Aga Kümmel oskas seda endalt oodata. Ta ei kaotanud iseendasse hetkekski usku. Isegi mitte siis, kui ta kahel jalal kõndimist vaid unes nägi.
«Usun, et kõikidel sportlastel on selliseid tagasilööke. Mul on neid ehk isegi rohkem olnud kui keskmisel sportlasel. Näiteks 2008. aasta suvel käisin põlveoperatsioonil, millest taastumine võttis taas ülikaua aega. Esialgu sain treenida vaid kaks tundi päevas jõusaalis.
Lisatreeninguna tõstsin oma väikest poega. Sellega asi piirduski,» meenutas Kümmel mõtlikult. «Tahtejõud? Seda peaks mul olema tõesti. Muidu sellistest olukordadest vist nii lihtsalt välja ei tuleks.»
Eelmisel aastal võttis Kümmel taas jalge alla tee Tartu neuroloogiahaiglasse. Aga seekord selleks, et tänada doktor Kõivu. Tema sõnadeta polekski eestlastel ehk meest, kelle ponnistustele MM-finaalis kaasa elada. Ehk oleks vaid Tartu Ülikooli kehakultuuri doktorantuuris tudeeriv Peeter Kümmel, kes sporditegemist üksnes telerist jälgiks.
«Praegu olen tulemuste järgi ikka pigem sportlane. Teadustöö on natuke tagaplaanil. Ma pole tegelikult väga teadlase tüüpi inimene,» sõnas Kümmel, kes astus doktorantuuri eelkõige iseenda aitamiseks. Ja nagu ta ise ütles, siis ülejäänud teaduskraadid olid omandatud. Tuli edasi liikuda. Justkui loogilise jätkuna tuligi doktorantuur.
«Ma ei tee seda kõike kraadi pärast, teadustöö pakub mulle huvi. Kirjutan doktoritöö suusasprindist ja saan maailma parimatega pidevalt konsulteerida. Tänu sellele saan treeningutel paremini kaasa mõelda ja uskuda oma plaanidesse. Minu juhendajaks on Mehis Viru (kergejõustikutreener – toim), kes annab mulle samuti väga palju usku juurde.»
Tegelikult alustas Kümmel sportlasteed hoopiski peotantsijana. Ja seda juba nelja-aastaselt. «Juba 2. või 3. klassis ütlesin emale, et ma ei taha sinna trenni enam minna. See käis mulle füüsiliselt üle jõu. Kaks korda nädalas neljatunnised treeningud – väikse lapse jaoks oli see karm,» meenutas Kümmel, kellele tantsutreeningud muutusid järjest vastumeelsemaks.
Justkui taevase märgina otsustasid tema vanemad peagi Tartust Otepääle kolida ja noormehel õnnestus ala vahetada. Otepääl polnud võimalik peotantsuga tegeleda.
Jalgpall viis spordikooli
Tuli valida uus spordiala, millesse kiinduda. «Alguses sõitsin pigem oma lõbuks slaalomit, aga siis võitsin mingil võistlusel jooksukrossi ja Kalmer Tramm kutsus mind suusatrenni. Olin siis 12-aastane,» meenutas Kümmel, kellel esimestel suusavõistlustel polnud poodiumile asja.
Suusasprinter Anti Saarepuu ja Aivar Rehemaa vastu polnud tal mingit võimalust. Seitsmendas klassis otsustas Kümmel aga treeningukaaslase eeskujul Audentese spordikooli astuda. Ja sugugi mitte sellepärast, et too niivõrd hästi suusatas. «Ta käis meil vahel treeningul ja mängis jalgpalli niivõrd hästi.
Ma järeldasin sellest, et ju siis spordikoolis saab nii tugevaks ja andekaks,» muigas Kümmel tagantjärele. «Sealtmaalt hakkasin Jaanus Teppani all tugevalt ja pühendunult treenima. Tulid esimesed võidud ja motivatsioon kasvas iga päevaga.»
Üleeile sai Kümmel Holmenkolleni MMil oma elu parima koha, olles vabatehnikasprindis kuues, mis on ka Eesti suusasprinterite kõrgeim koht tiitlivõistlustel.
Nii tema ise kui ka ilmselt enamik eestlasi loodab, et see on ehk alles millegi ilusa ja suure algus. Võiks ju olla. Pole kahtlustki, et Kümmel vääriks seda.
Peeter Kümmel
• Sündinud: 11. aprillil 1982
• Pikkus: 190 cm
• Kaal: 82 kg
• Treener: norralane Bjørn Kristiansen
• Perekond: abikaasa Ethel, kolmeaastane poeg Simen
• Saavutused: Holmenkolleni MMi vabatehnikasprindi 6. (parim eestlasest sprinter tiitlivõistlustel), Vancouveri olümpia klassikasprindi 14., Sapporo MMi sprinditeate 10., Otepää MK-etapi klassikasprindi 5. (2008).