Adik Levin: tippspordist ja oma riigi au kaitsmisest

Adik Levin Foto: Toomas Tatar

Eesti korvpallikoondisele loositi 2019. aasta maailmameistrivõistluste lisakvalifikatsiooniturniirile väärikad alagrupivastased Kosovo ja Makedoonia. Positiivsete asjaolude kokkulangemisel peaksid olema need vastased võidetavad, kuid seejuures saab üheks tähtsamaks teguriks see, et valikturniirist võtaksid osa ka meie tippkorvpallurid.  

Mul on hästi meeles Eesti koondise südi võistlus Riias, kus peeti eelmised Euroopa meistrivõistlused. Kohal olid kõik meie parimad ja tulemus oli positiivne, olgugi et medalivõitlusesse nende mäng veel ei küündinud. Mõtlesin toona, et küll see juhtub võib-olla juba järgmine kord.

Kahjuks lõppes tänavu mängitud järgmise EMi valikturniir meile kurvalt – finaalturniirile meie ei pääsenud. Sellegipoolest olid noored mängijad tublid. Nad võitsid kaks esimest mängu ning mingil juhul ei tahaks teha nende mängu kohta kriitikat. Vastupidi, nii mängijad kui ka treenerid andsid endast parima ja rohkem nendelt nõuda oleks ülekohtune. Seejuures olen aga mõelnud, miks meie parimad tippkorvpallurid nendel mängudel ei osalenud.

Kui kas või mõni meie tippkorvpallur oleks valikturniiril koondist aidanud, võinuksime jõuda finaalturniirile. Kindlasti ei lubanud mõnel mängijal osaleda tervis, kuid esitati ka sellised põhjused, mis näitasid, et oma leivaandja meeskonnas mängimine on palju tähtsam kui kaitsta oma riigi au.