Kui veel kümme aastat tagasi õmbles iga sportlane sponsorilogod võistlusriietusele ise, siis viimastel aastatel ei ole nad pidanud niiti ja nõela kätte võtma. Seda tehakse vaid juhul, kui isiklik sponsor on lisandunud hooaja keskel ning vaid ühe logo lisamiseks pole uut suusakombinesooni tellitud.
Praegu tellib suusaliit kõikidele sportlastele hooaja eel varustuse, millele on juba tehases sponsorilogod peale pandud. Kohalike võistluste jaoks on üks kombinesoon, FISi võistluste jaoks aga teine.
«FISi võistlustel on ruutsentimeetrite arv täpselt jagatud, millel võivad sponsorilogod olla. Kohalikel võistlustel võib aga nii palju toetajate logosid olla, kui vaja. Loomulikult peavad kõik logod nähtaval kohal olema,» rääkis Järv.
Kõige kurjemat vaeva näevad suusaliidu inimesed logode paigutusega. «Meil on kaks suursponsorit – Swedbank ning Saku. Sportlased on kahe suursponsori vahel võrdselt jagatud – poolte mütsil oli esiplaanil Swedbanki, ülejäänud pooltel Saku logo. Kristina Šmigunil oli Swedbank ning Andrus Veerpalul Saku. EMT logo aga tuli kõikide sportlaste käistele,» selgitas Järv. «Suuri tülisid logode paigutamise tõttu meil olnud pole. Sponsori panusest sõltub, kui nähtaval kohal tema logo sportlase riietusel asub.»
Seda muret, et kõikide toetajate logod sportlaste riietusele ära ei mahu, pole. Vähemalt mitte praegu. Suusatamise hiilgeaegadel oli sponsoreid loomulikult rohkem. «Kõige enam isiklikke sponsoreid on olnud Jaak Mael. Ma isegi ei oska öelda, miks on tal rohkem toetajaid olnud kui Andrus Veerpalul,» nentis Järv.