Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/01/528916t1h31b3.jpg)
Astana jalgrattameeskonna ridadesse kuuluv Tanel Kangert loodab uuesti pillimängimisega sõprust sobitada.
«Puhusin poisikesena muusikakoolis õppides klarnetit algtasemel,» meenutas Kangert värskes Veloajakirjas. «Kuna olin liiga lühike ja soovitud saksofon jäi suureks, pidin puust pasunaga leppima. Tahaksin ühel hetkel uuesti törtsutamist alustada, seekord saksofoniga, kui nüüd pikkus ikka lubab. Saaks kopsule puudujääva 0,8 liitrit mahtu juurde ja vinge hobi.»
Kangerti sõnul pakub maastikurattasõit maanteel kihutamisele mõnusat vahepala, mida ta täiel rinnal naudib. «Mul on maastikurattaga salasuhe. Käin hea meelega suvelgi mägedes radu avastamas. Vahest on pisut ohtlik, aga adrenaliin paneb liikuma ja tunnen, et olen vägagi elus. Teen seda treeningu ja ajupuhkuse eesmärgil. Kontakt päris loodusega on vahetum kui maanteel ja sellistesse kohtadesse, kuhu bike’iga, maanteerattaga juba ei satu,» rääkis Kangert.