Kõrgliigasse siirduv Frank Liivak sai vajaliku õppetunni

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Frank Liivak (nr. 7) on viimastel kuudel saanud ametlikes mängudes väljakule tulla ainult Eesti noortekoonise särgis.
Frank Liivak (nr. 7) on viimastel kuudel saanud ametlikes mängudes väljakule tulla ainult Eesti noortekoonise särgis. Foto: Tairo Lutter

Eesti üheks lootustandvamaks jalgpalluriks peetav Frank Liivak lõpetab üle nelja kuu kestnud pausi, kus ta ei kuulunud ühegi klubi rivistusse ning sai mängupraktikat koguda ainult noortekoondise tasemel. Sel nädalal FC Floraga koos trenni tegev Liivak pühib esmaspäeval kodumaa tolmu jalgelt, et lennata oma uue koduklubi juurde. Võrreldes varasemaga ootab liigatasemes ees korralik tõus.

2015. aastal Hispaania tugevuselt neljanda liiga klubiga Alcobendas Sport liitunud Liivak avaldas toona lootust, et ehk õnnestub peagi tõusta sealt kõrgemale tasemele. Tagantjärele tunnistas ta, et jäi liialt kuulama klubijuhtide (samad inimesed majandasid ka tema mängijaõigustega ja otsisid uut klubi) uhket juttu ja tegemist oli edasiseks väärtusliku õppetunniga.

«Viimased kuud on olnud minu jaoks väga raske periood,» tunnistas Liivak, et eelkõige on noore mängumehe jaoks klubita olemine keeruline just vaimselt. «Alguses oli ikka motivatsiooni, et tõused hommikul püsti ja lähed trenni. Pika aja peale, kui asjad hakkavad venima, ongi see tegelikult koht, kus õpid tugevaks saama. Kui tõused hommikul üles ning tuju ja motivatsiooni ei ole, siis pead ikka välja minema ja oma asjad ära tegema. Kasvasin selle poole aastaga inimesena väga palju.»

Augusti lõpus lahkus ta omal initsiatiivil Alcobendasest ja seejärel on ta olnud tööandjata. Esialgu lootis Liivak kiiresti uue klubi leida, kuid tegelikult tuli lihtsalt oodata ja trenni teha.

«Kui september kätte jõudis, siis oli alguses seis segane. Seejärel anti mulle teada, et enne jaanuari ei olegi võimalik kuhugi minna. See oli mulle paras pauk,» tunnistas ta. «Jalgpallurina ei taha keegi sellist asja, et pool hooaega ei saa mängida. Tuleb aga mõelda, et iga halb asi on millegi jaoks positiivne. Inimesena oli mulle seda õppetundi vaja.»

Tagasi üles