Peep Pahv: unustatud vana ehk õige aeg Eesti oma superklubi loomiseks

Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv. Foto: Andres Haabu

Tahaks näha head korvpalli. Järjepidevalt. Head korvpalli meeskonnalt, kus tegusid teevad omad poisid, kel silm särab, kes tahavad mängida ning keda toetab kolm, alguses kasvõi neli tõeliselt head leegionäri. Mitte suvalised, kilohinnaga Euroopa turul tiirlevad andetud tegelased, vaid kvaliteetsed pallurid. Selge see, et Euroliigasse meil vähemalt lähiajal asja pole, aga näiteks EuroCup ja Ühisliiga… nende liigade peale kokku saaks juba vägeva hooaja. 

Mõni päev tagasi vestlesin samal teemal ametivenna Kalev Kruusiga ning korvpalli asjus jõudsime kiiresti ühisele seisukohale: Eesti peaks panustama ühele nii-öelda superklubile. Kõrges mängus meil rohkemaks vahendeid ei jätku.

Viimase paarikümne aasta jooksul on superklubi mõttega varemgi mängitud. Eeskujuks ikka vana Kalev, mille poole kõik trennis palli patsutavad poisid vaatasid. See oli eesmärk, mille poole püüelda. Kui sa oma unelmates ei kandnud Kalevi särki, polnud sind tõsise korvpalli jaoks olemas. Uuel ajal kadus suur Kalev ja selle järglaseks olnud klubide koondis ning iga meeskond on püüdnud toimetada omapäi. Iseseisvus on tore, kuid masse hullutava tulemuseni pole seda teed astudes jõutud.