Eesti kergejõustik kadus Pariisi EMi ajaks pildilt

Andres Raja hoidis juba enne 60 m jooksu starti vigastust aimates reiest kinni. Sarnaselt seitsmevõistleja ebaõnnestumisega esines terve Eesti EM-koondis.

FOTO: AFP/SCANPIX

Tänavuse talve Eesti parim kergejõustiklane on Kaie Kand – nii uskumatu kui see väide ka ei tunduks. Iseenesest poleks ju kena piiga parimaks kerkimises midagi hullu, kuid esinumbriks saamise hind on seekord uskumatult madal, Pariisi EMil piisas selleks 8. kohast. Eesti koondise esinemist EMil ei saa hinnata kuidagi teisiti kui suureks põrumiseks. Veel mõni nädal tagasi unistasid eestlased, et Pariisist tuuakse kaks, ülioptimistlikes ootustes isegi kolm medalit. Tegelikult oli aga Kand ainus, kes mahtus finalistide piiri tähistava esikaheksa hulka.



Samas peaks just EM olema see võistlus, kus Eesti sportlased saavad oma imepisikest võimalust kasutada. Paraku seda ei tehtud. Vaatamata isegi sellele, et keset talve tundus Eesti kergejõustiku seis olevat viimaste aegade parim. Otsustavaks hetkeks lasti medalitel nagu liivateradel läbi sõrmede variseda.

Valus seitsmevõistlus

Seitsmevõistluse tiitlikaitsja Mikk Pahapill ütles, et pööras tänavu oma tervise hoidmisele rohkem tähelepanu. Ometi tuli ta Pariisis terve nädala kestnud haigusest räsituna – tulemus 5782 punkti ja lõpuni võistelnutest viimane koht.

«Olin kindlasti 6000 punkti vormis, kuid siit ja sealt läks punkte kaduma,» kinnitas ta pärast võistlust. Ilmekamalt kirjeldab tema seisundit aga esimese päeva lõpus öeldu: «Tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Plahvatust pole, seda on tunda igal alal.» Võistluse lõpus lisas ta, et teisel päeval oli enesetunne veel raskem.

Pahapillil ja treener Remigija Nazarovienel on põhjust aru pidada, miks pole ta pärast Torino triumfi enam medalimeeste hulka mahtunud ja kuhu on jäänud pikisilmi oodatud arenguhüpe.

Kaks nädalat enne võistlust reielihast rebestanud Andres Raja jõudis spetsialistide hinnangul EMi ajaks paraneda. Laupäeva hommikul 60 m jooksu stardis oli ta aga tavapärasest väsinuma ilmega – raske öelda, kas see oli tingitud närvipingest, murest oma reie pärast või millestki muust. Kuid et asjad on halvad, oli näha juba jooksu ajal, pärast finišit haaras ta aga reiest kinni ja langes rajale pikali. «Enne starti arvasin, et tõmban lihase juba esimesel sammul ära,» märkis Raja. «Mõistagi olen kurb, kuid nutma ei hakka. Tean, et lähen suveks palju paremaks.»

Seitsmevõistluse pronksi hind oli mõlemale eestlasele jõukohased 6178 punkti. 1000 meetri jooksuga võitles selle endale välja Tšehhi vanameister Roman Šebrle. Rõhk on seejuures sõnal «võitles» – sellist kivist vee välja pigistamist jäi eestlaste leeris vajaka.

Veel üks hea näide on Portugali kaugushüppaja Naide Gomes, kes ei saanud enne EMi vigastuse tõttu kolm nädalat tõsiselt harjutada. Kuid ta tuli Pariisi ja kaotas kulla vaid ühe sentimeetriga.

Tugevad loobujad

Tiitlikaitsja Ksenija Balta jäi ilmselt suvehooajale mõeldes kaugushüppevõistlusest kõrvale. Sarnaselt Rajaga vigastas ta kaks nädalat varem reie lähendajalihast, segavaks sai ka põlvevalu. Tänavu vaid korra kaugushüppes võistelnud Balta on õrn sportlane, seda ettevaatlikum peab ta oma tegemistes olema.

Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak märkis, et Balta ja Raja treener Andrei Nazarov peab analüüsima, miks tema sportlasi tabasid sarnased vigastused ja miks traumad neid tavapärasest tihedamini külastavad. Vaieldamatult on Nazarov väga hea treener, võimalik, et kergejõustikus Eesti parim. Ta suudab viia sportlasi tippvormi, kuid selle kõrval tuleb saada korda taastumise pool.

Tänavune talv õpetas, et igapäevaselt Gerd Kanteriga töötava füsioterapeudi Indrek Tustiti peale ei saa kõiki kaarte panna. Kuna Nazarovil on väga tugev ja Eesti kergejõustiku jaoks oluline treeningugrupp, oleks ehk mõistlikum palgata oma massöör. Materiaalne abivõiks tulla ka alaliidust.

Ühe võimaliku medali röövisid Eestilt ameeriklased. Enne EMi 400 m jooksus Euroopa edetabelit juhtinud Marek Niit peab eeloleval nädalavahetusel aitama USA üliõpilaste meistrivõistlustel oma kooli ja seepärast teda Euroopasse ei lubatud.

Võimalik soliidne koht jäi EMil võtmata ka jooksjatel Tiidrek Nurmel ja Maris Mägil. Nurme tegi tänavu küll mitu head jooksu, kuid EMi ajaks sõitis treeninglaagrisse Keeniasse. Väidetavalt oli see suviste heade jooksude nimel möödapääsmatu samm. Eesti jahedat kliimat pelgav Mägi harjutab aga Austraalias ega hakanud pikka reisi ette võtma.

Moskva olümpial kolmikhüppes kulla võitnud Jaak Uudmäe tegi laupäeva õhtul eestlaste esinemise üle arutledes õige tähelepaneku – kohad on küll kesised, kuid sisuliselt ei saa kellegi kohta öelda, et ta oleks võistelnud alla oma võimete.

Kuid ka selles tõdemuses on üks Eesti sporti laiemaltki puudutav probleem, väga harva suudab mõni eestlane tiitlivõistlusel küündida isikliku rekordini, pigem on tähtis võistlusele pääsemine, seal aga piirdutakse keskpärasusega või põrutakse sootuks.

Kuhu jäid rekordid?

Pariisis said eestlased kamba peale vaid ühe isikliku rekordi, mitmevõistleja Grit Šadeiko kaugushüppes 6.19. Šadeiko kordas ka oma parimat tulemust kõrgushüppes, samaga sai hakkama täiskasvanute tiitlivõistluste debütant Grete Udras.

Peatselt 23. sünnipäeva tähistavat Udrast võib pidada sisehooaja Eesti komeediks. Vaevalt laiem üldsus temast varem üldse midagi teadis, kuid sügisel treener Nazarovi juurde minek on viinud ta uuele tasemele. Hüpata talve jooksul neli korda vähemalt 1.90 on vaieldamatult hea saavutus. Mõistagi pulbitseb piigas nüüd soov sama pikkade sammudega arengut jätkata, kuid seejuures tuleks säilitada külma pead ja hoiduda liigsest forsseerimisest.  

Palju on õppida ka Eesti koondise teisel ešelonil. Rasmus Mägi jaoks oli EM tulevikku suunatud preemia, mille esimese vilja peaks ta noppima suvel omavanuste EMil, Roman Fostile aga tõukeks jätkata sportlasena vähemalt Helsingi EMini.

Juba staažikas koondislane Jaanus Uudmäe selgitas lühikeseks jäänud hüppeid vähese treenitusega – sügisene seljahäda jättis treeningutesse terve kuu kestnud pausi. Läbi talvise hooaja langevat tulemustekõverat näidanud Veera Baranova tunnistas aga otse, et ei oodanudki EMilt midagi. Mõlemad peavad mõtlema, kuidas edasi minna – EMil näidati kolmikhüppes võimast taset. Kõige krooniks oli Teddy Tamgho maailmarekord 17.92.

Kergejõustik
Euroopa meistrivõistlused Pariisis


Naised: 60 m: Olesja Povh (Ukraina) 7,13. 400 m: Denisa Rosolova (Tšehhi) 51,73. 800 m: Jevgenia Zinurova (Venemaa) 2.00,19. 3000 m: Helen Clitheroe (Suurbritannia) 8.56,66. 4 x 400 m: Venemaa 3.29,34. Kõrgus: Antonietta Di Martino (Itaalia) 2.01, 11. Grete Udras 1.92, 13. Anna Iljuštšenko 1.89. Teivas: Anna Rogowska (Poola) 4.85. Kaugus: Darja Klišina (Venemaa) 6.80.

Mehed: 60 m: Francis Obikwelu (Portugal) 6,53. 400 m: Leslie Djhone (Prantsusmaa) 45,54, 22. Rasmus Mägi 48,49. 800 m: Adam Kszczot (Poola) 1.47,87. 3000 m: Mo Farah (Suurbritannia) 7.34,47. 4 x 400 m: Prantsusmaa 3.06,17. Kõrgus: Ivan Uhhov (Venemaa) 2.38. Teivas: Renaud Lavillenie (Prantsusmaa) 6.03. Kaugus: Sebastian Bayer (Saksamaa) 8.16, Kolmik: Teddy Tamgho (Prantsusmaa) 17.92 MR, 19. Jaanus Uudmäe 16.09. 7-võistlus: Andrei Kravtšenko 6282, 13. Mikk Pahapill 5782.

Tagasi üles