Varem oli tavaks pigem see, et kui vähegi võimalik, siis mängiti läbi valu. Legendaarne väravavaht Mart Poom, korvpallur Martin Müürsepp, vana Kalevi korvpallurid jt raudmehed on oma karjäärile tagasi vaadates rääkinud, et mängisid tihti üsna tõsiste traumade kiuste. Sinna kõrvale võib tuua veel palju sportlasi nii meilt kui mujalt: Manchester City väravavaht Bert Trautmann mängis 1956. aastal FA Cupi finaali lõpuni mitmele murtud kaelalülile vaatamata; Tiger Woods võistles 2008. aasta US Openil murtud põlvekedra ja vigastatud põlve ristatisidemetega; murtud ribidega võistlevad maadlejad ja poksijad; krampide käes piinlevad maratoonarid jne.
Valuvaigistav süst või tablett sisse ja läks. Võistkond vajas nende panust või terendas silme ees suur eesmärk. On liikunud jutte, kuidas pallimänguvõistkondade riietusruumis oli kauss valuvaigistitega ja pea igaüks võttis sealt enne mängu peoga tablette.
Praeguseks on see mingil määral muutunud ja kõrvaltvaatajatele võib paista, et tippsportlased on justkui nõrgemaks jäänud ning «iga pisikese asja» pärast peetakse vigastusepausi. Mitmed pallimängude treenerid kurdavad, et just noorema põlvkonna mängijad ei taha väiksemate probleemide ilmnedes isegi üritada platsile joosta. Ilmselt on sportlased tänapäeva mugavusühiskonna tõttu muutunud alalhoidlikumaks. Võrreldes tavainimestega suudavad nad valuga siiski paremini toime tulla.