Eestlased Pyeongchangist: mugav, aga idamaise kiiksuga (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kein Einaste sõitmas tulevasel Pyeongchangi olümpiarajal, taustal suusahüppemäel.
Kein Einaste sõitmas tulevasel Pyeongchangi olümpiarajal, taustal suusahüppemäel. Foto: Thibaut/NordicFocus

Spordimaailm võib rahus hingata, sest Rio suveolümpiamängudele eelnenud tralli ei tule enam mõnda aega. Kolm järgmist olümpiat peetakse Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Hiinas – seal juba midagi juhuse hooleks ei jäeta ja kõik saab õigeks ajaks valmis. 2018. aastal jõuab olümpiatuli Lõuna-Korea talispordimekasse Pyeongchangi ja esimeste eestlastena tutvusid sealsete murdmaasuusaradadega sprinterid Anti Saarepuu, Kein Einaste ning treener Anti Saarepuu.

Esmamuljed radadest ja eluolust on valdavalt positiivsed. Idamaade veidrustega tuleb muidugi kohaneda, aga need ei võta tükki küljest. «Korralduselt tundub kõik väga okei olevat, aga kohati annab tunda keelebarjäär. Abilisi ja korraldajaid on hästi palju, kuid kümnest inimesest oskab inglise keelt ainult kaks-kolm. Igal ametimehel on mitu abilist ja isegi lihtsad asjad tehakse ette-taha ära. Kohalikud üritavad endast iga hinna eest head muljet jätta,» kirjeldab Saarepuu.

Võistluskeskused on Saarepuu sõnul sisuliselt valmis, suurem möll käib veel teede ehitamise ümber. «Murdmaa- ja laskesuusakompleksid ning hüppemäed on lähestikku ja kõik tribüünid on olemas. Teid on vaja veel palju ehitada ja selles osas tuleb korealastel tegus aasta. Praegu läks meil elukohast staadionile sõitmiseks 25 minutit, järgmisel aastal peaksime võistluspaika jõudma 10 minutiga. Bussid käivad juba praegu iga poole tunni tagant,» kiitis Saarepuu korraldajaid.

Tagasi üles