Eesti käsipalli rahvusmeeskonna joonemängija Marius Lepa juhtum tõstab järjekordselt päevakorda küsimuse: kas sportlane peaks maksku mis maksab koondist esindama ja koduklubi huvid tagaplaanile jätma?
Kas mängija peaks klubi huvidele vilistama ehk kas koondis on püha?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hispaania esiliiga meeskonnas Iruni Bidasoa leiba teeniva Lepa olukord on mõneti erinev New Yorgi Red Bullsi jalgpalliklubis särava Joel Lindpere, kes samuti rahvusmeeskonna esindamisest omal soovil loobunud, omast.
Laupäevasest üliolulisest EM-valikmängust Bosnia ja Hertsegoviinaga eemale jäävat Leppa ärgitas reedel Hispaaniasse naasma fakt, et klubi võlgneb talle kolme kuu palga ning riidu minnes võib ta sellest vaid und näha.
Rahvusvaheliste käsipallireeglite kohaselt ei tohi klubi mängijatele koondisse tulekul takistusi teha. Esiliigasse püsima jäämise nimel võitleval Bidasoal on aga laupäeval tähtis mäng.
Head lugejad, avaldage arvamust, kuidas oleksite teie Lepa olukorras talitanud?