Hantõ-Mansiisk meelitab Siberisse

Hantõ-Mansiiski linna peaväljakul lehvivad uhkelt kõikide MMil osalevate riikide lipud. Loomulikult ei puudu sealt ka matrjoška.

FOTO: Maarja Värv

Tänavusi laskesuusatamise maailmameistrivõistlusi võõrustav Lääne-Siberi umbes 80 000 elanikuga linn Hantõ-Mansiisk on viimaste aastatega nii tohutult muutunud, et isegi sportlased ei tunne enam vanu kohti ära.


«Linna areng on ülikiire, igal aastal kerkib uusi maju,» tõdeb Eesti koondise eelmine peatreener Hillar Zahkna, kes on ka tänavu võistkonda MMil abistamas.

Laskesuusatamise MK-etapp peeti Hantõ-Mansiiskis esimest korda 2000. aastal, kolm aastat hiljem peeti linnas maailmameistrivõistlused. «Varasemaga ei anna võrreldagi,» sõnab Zahkna. «Siin-seal on uute majade vahel veel väikesi ube­rikke näha ja linna servas on neid muidugi rohkem, aga kesklinn on täis ehitatud.»

Heal järjel linn

Hantõ-Mansiisk on samanimelise autonoomse ringkonna pealinn, mis asub Moskvast veidi vähem kui kolmetunnise lennusõidu kaugusel. Linn asutati rohkem kui 400 aastat tagasi ja kuna see on Venemaa suurima naftatootmispiirkonna pealinn, on tegemist võrdlemisi heal järjel linnaga.

«Muust Venemaast on Hantõ-Mansiisk väga erinev. Seda, mis meil kohe üle piiri on, ei anna sellega võrreldagi,» mõtiskleb Zahkna. «Pihkvat, Petserit või Ostrovit külastades lähed nagu ajas tagasi, aga siinse kohta ei saa seda öelda.»

Kesklinnas ringi jalutades jääb silma mitu suurt kaubanduskeskust, neist uhkeim asub linna keskväljaku ääres. Kogu linn on täis ka MMi reklaam­plakateid ning isegi poemüüjate rinnasilte ehib MMi logo, samas on kesklinna lähistel paikneva laskesuusatamise staadioni tribüünid varasemate aastatega võrreldes võrdlemisi tühjad olnud.

«Eks rahvas ikka jälgib võistlusi, aga kui meie omadel hästi ei lähe, siis väga palju publikut pole,» möönab äsja sõjaväest naasnud ja nüüd taksojuhina elatist teeniv Anton.  

Linna peaväljaku keskses osas ongi praegu MMi medalivõitjate autasustamiseks püsti pandud lava, sealsamas on lehvimas näha ka Eesti lippu. Väljaku ääres asub Teises maailmasõjas langenute mälestuseks loodud Võidupark, mis paistab juba kaugelt silma, kuna kõik pargis olevad puud on kased.

Kohe Võidupargi ees on koha sisse võtnud kaks aserit, kes Siberi külma ja marutuult trotsides soovijatele šašlõkki valmistavad. Tegelikult on Hantõ-Mansiiskis erinevate söögikohtade valik üsna suur, seal on võimalik maksta kõhutäie eest rohkem kui Tallinna kalleimas restoranis, aga hea otsimise korral leiab ka odavamaid kohti.

Kui osa sportlaste ja ajakirjanike peatumispaigas, 13-korruselises Olimpiskaja hotellis tuleb pisikese Caesari salati eest välja käia 500 rubla ehk umbes 12,8 eurot, siis üsna peaväljaku lähedal asub korralik restoran Öine Linn, kus tumeda vormileiva sees serveeritud boršisupp maksab 230 rubla ehk umbes 5,9 eurot.

Müstilised hinnad

Hoolikal otsimisel leiab aga veelgi omanäolisemaid ja rahakotisõbralikumaid söögikohti. Olimpiskaja hotelli lähistel asuva supermarketi taga paiknev jõulutuledes, kuuri meenutav ehitis esialgu just väga kutsuvana ei tundu, aga inimesi märgates tulevad ukse peale sõbralikult naeratavad vennad Mahir ja Azur, kes püüdlikult kliente enda juurde meelitavad.

Mahir ja Azur on pärit Aserbaidžaani pealinnast Bakuust, aga juba mõnda aega elavad nad Hantõ-Mansiiskis. Postimees külastas nende restorani koos Norra ajakirjanikega ja kuna meie vene keele oskus oli minimaalne ning nende inglise keel pea olematu, tuli omavahel suhelda kavalust kasutades.

Näiteks menüüs olevaid šašlõkke tutvustas Azur erinevaid loomahäälitsusi tehes, matkides lammast, siga ja kana. Ja selles äärmiselt pisikeses, vaid viis lauda mahutavas, aga selle eest ülimalt sõbraliku teenindusega aserite restoranis saime kolmekesi söönuks 800 rubla ehk umbes 20,5 euro eest, lisaks šašlõkile kuulus kõigi valikusse ka suur kausitäis borši.

Tegelikult on aga sellised leiud üsna harvad, elukalliduse poolest on Hantõ-Mansiisk tõenäoliselt üsna samal tasemel Moskvaga. «Siin ei ole midagi odavat,» nendib Zahkna.

«Aga kohalikud inimesed on eluga rahul, keskmine palk on siin 40 000 rubla (umbes 1025 eurot – toim). Ja kinnisvara hinnad on nagu Tallinna kesklinnas või veel kallimad. Kuna linn areneb nii kiiresti ja elujärg on hea, sõidavad inimesed siia kokku, nad tahavad siin elada.»

«Oled sa linnas ühtegi kodutut näinud? Pole ju. Neid lihtsalt ei ole,» lisab Zahkna.
Lisaks kinnisvarahindadele on päris krõbedad ka majutusasutuste taksid – näiteks Olimpiskaja hotellis maksab üks öö üheses toas tavainimesele 203 eurot, et aga Rahvusvahelisel Laskesuusatamise Föderatsioonil on hindade kohta omad reeglid, siis võistkonnad ja ajakirjanikud päris nii palju maksma ei pea, vahe tasuvad kinni MMi korraldajad, aga kukrut tuleb siiski korralikult kergendada.

«Majutuse hinnad on küll kosmilised,» tunnistab Zahkna. «Alguses, kui nad alles hakkasid siin võistlusi korraldama, ei tahtnud keegi Siberisse tulla ja seetõttu maksid korraldajad nii sõidu kui ööbimise kinni, aga seejärel hakkasid raha küsima ja hinnad on aastatega üha tõusnud.»

Seesama Olimpiskaja hotell kerkis Hantõ-Mansiiskisse alles eelmisel aastal maleolümpia tarbeks, pärast laskesuusatamise MMi lõppu muudetakse see aga noorte spetsialistide ühiselamuks – tavaperioodil pole enam kui 850 toaga hotellile lihtsalt kasutust.

Tagasi üles