/nginx/o/2016/03/07/5134871t1h83f9.jpg)
Iga spordiala tahab pildil olla. Iga võistkond loodab, et talle tekib ühel päeval korralik toetajaskond ja et just tema tegemised lähevad inimestele korda. Ja iga spordisõber tahab nautida võimalikult kõrge tasemega sporti. Ajuti tekib aga tunne, et võistlusi on liiga palju, ja jääb arusaamatuks, kust peaks siin Eestis tulema selline mass, kes jõuab ja tahab neid kõiki vaadata. Võib-olla ma liialdan pisut.
Võtame korvpalli, sest siin on pilt eriti kirju. Eesti meisterklubi Kalev/Cramo osaleb juba aastaid tugevas VTB Ühisliigas, kus saab madistada ka Euroliiga tippklubidega. See peaks olema iga korvpallisõbra unistus, ometi on Saku Suurhall nende mängude ajal enamasti üsna tühi. Lisaks osalevad meie klubid veel mitmes teises rahvusvahelises sarjas, nagu FIBA Europe Cup, FIBA Meistrite liiga, samuti hingitseb edasi Balti liiga. Ning on Eesti meistrivõistlused. Ehk kogu aeg mängitakse.
Seda on lihtsalt liiga palju. Kui meie klubide jaoks kestsid veel eurosarjad, ei jõudnud keskmine spordisõber enam jälgidagi, kes kus ja kellega mängib. Või mis liiga mäng see parajasti on. Nii on ka saalid pidevalt pooltühjad ja tekib küsimus, kellele seda kõike tehakse. Publik tuleb saali vaid siis, kui peetakse Tähtede Mäng või endiste tippude heitlused. See ütleb nii mõndagi.
Korvpall pole sugugi ainus ja probleem pole pelgalt Eesti oma. Võistlusi aina tekib ja tekib juurde. Kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused toimuvad alates 2010. aastast varasema nelja asemel iga kahe aasta järel. Algne erilisus on kadunud ka kergejõustiku Teemantliigast, kus varem peeti Kuldliiga nime all kuus etappi, ent nüüd 14.
/nginx/o/2014/11/14/3522517t1h48e8.jpg)