Erki Nool: noortest talentidest, pingutamisest ja jalgratta leiutamisest

Erki Nool juhendamas poeg Robinit.

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Sydney olümpiakulla kõrval on endisel mitmevõistlejal Erki Noolel ette näidata üheksa tiitlivõistluste medalit, nende seas ka 1996. aasta Euroopa sisemeistrivõistluste kuldmedal. Täna Serbias Belgradis algava sise-EMi eel on paslik Noolelt uurida, millises seisus on tema silmis meie mitmevõistlus ja sport üldisemalt. Sõnakal mehel on igast asjast oma arvamus ja ta ei karda ka kriitikat teha.

Tellijale

Kas keegi praegustest tegijatest võiks sinu rekorditeni küündida?

Minu tehtud 8800 punktini (Noole isiklik rekord kümnevõistluses on 8815 punkti – M. G.) on väga keeruline jõuda. Kui nad minu 30nda kümnevõistluse taseme ära teevad, siis oleks päris hea, kuskil 8500 punkti (Uibo isiklik on 8356 ja Rosenbergil 7907 punkti – M. G.). Nii Uibo kui Rosenbergi probleem on vähene kiirus. Mõlemal on jube hea kõrgushüppe tunnetus, tehnilised alad on head, aga kiiruse taga on 400 meetri jooks, 110 meetri tõkkejooks, 100 meetri jooks, kaugushüpe. Kui kauguses 30 sentimeetrit kaotad, kust sa selle tagasi võtad?

Juunioride seas näitavad korralikke tulemusi mitmed noored nagu Hans-Christian Hausenberg, Johannes Erm. Kas neist keegi võiks meeste seas samuti tippu jõuda?

Mitmevõistlejate puhul on ülimalt tähtis tahtmine pingutada. Näiteks Hausenberg on tohutu talent, aga sellist kümnevõistlejat pole olemas, kes ütleks, et ma olen nii hea mees, et ma viimast ala (1500 meetri joos - M.G.) jooksma ei pea.

Toon ühe näite Chris Huffinsi näol. Selleks, et Sydneys olümpiamedalit saada, pidi ta viimasel alal jooksma peaaegu 13 sekundiga isikliku rekordi. Ka selliste eeldustega mees ei saanud endale lubada ühte väga nõrka ala.

Usud, et see on puhas pingutamise küsimus?

Johannes Erm pidi juunioride MMil medali saamiseks ikka kõvasti viimasel alal pingutama. Hans on ääretult andekas, aga pikem distants on tema kõige suurem probleem ja mõttekoht. Kui ta kevadel Balti matšil 4.50 algusesse ei jookse, siis tal ei ole mõtet kümnevõistlust tegema hakata, sest sel tasemel, mida ta loodab, ta ei hakka mitte kunagi tegema. See on karm, aga tõsi. Hans on ka koos Robiniga (Noole poeg Robin Nool  -M.G.) minu juures treeninud ja ta jaksab joosta küll. Aga võistlustel tihti lihtsalt ei jookse, see on arusaamatu.

Noored mitmevõistlejad seisavad tihti kooli lõpus valiku ees, kuidas edasi, kas USAsse või Eestisse. Millised võimalused Eestis on?

Juunioride tase on meil kümnevõistluses hetkel fenomenaalne. Meil on Johannes Erm, Kristo Simulask, Kaarel Tilga, Martin Moldau, Johannes Treiel. Peab vaid vaatama, kuidas neid tulemusi ka täiskasvanute klassi tuua.

Ühed tahavad Ameerikasse minna, aga seal on väga oluline, et satud õigesse ülikooli õige treeneri alla nagu läks Uiboga. Eestis on probleemiks see, et mitmed treenivad üksinda. Sul on vaja tugevaid treeningpartnereid, et areneda. Kui seda punti Eestis ei ole, siis tuleb ära minna.

Tagasi üles