Pilguheit minevikku: täna 20 aastat tagasi siirdus Mart Poom esimese eestlasena Inglismaa kõrgliigasse

Mart Poom. Foto: Derby County Facebook

Täna 20 aastat tagasi allkirjastati FC Flora ja Derby County vahel leping, millega Eesti väravavahist Mart Poomist sai esimene eestlane Inglismaa jalgpalli kõrgliigas, meenutas jalgpall.ee.

«Lepingu allkirjastamise päeva ma nii täpselt ei mäleta, sest kogu protsess oli kirev ja kiire,» meenutab Poom. «On meeles Derby vana staadion ja suur närvipinge, mis kaasnes tööloa ootamisega - toona pidid eestlased Inglismaal töötamiseks taotlema eraldi tööluba.»

Kaks kümnendit tagasi Poomiga koos Derbys lepingut sõlmimas käinud Aivar Pohlak: «20 aasta tagusesse aega tagasi minnes oskan täna öelda, et minu jaoks oli toona tegemist pigem tavalise töökohustusega, aga samavõrd mäletan Mardi emotsionaalset seisundit ja siseheitlusi. Omas ajas oli tegemist märgilise ja tegelikult ka Mardi karjääri kõige otsustavama sammuga, sest sealt algas edukas Inglismaa-karjäär.»

Väljavõte Mart Poomi raamatust «Minu lugu»“:

«6. märtsi õhtul helistas Aivar ja ütles, et Derby County pakub lepingut ja tahab teha tehingu enne üleminekuakent, mis sulgub 27. märtsil. Vastasin , et pean Teituri ja Täriga nõu. Teitur ütles, et peaksin väljakutse vastu võtma, sest selline võimalus, et Premier League'i klubi on minust huvitatud ja pakub lepingut, võib juhtuda ainult üks kord elus. Kõhklesin, kas olen juba küllalt hea ja mis siis, kui ma ei saa järgmiseks hooajaks uut tööluba. Teitur ja Täri väitsid, et seal mängib minust nõrgemaid väravavahte ja pean olema enesekindlam, rahulikum ning positiivsem. Pole mõtet kõiki asju nii surmtõsiselt võtta. Ükskõik mis juhtuks, on see suur tunnustus, mis võib mind päris tugevasti aidata tulevases karjääris. Ma ei peaks lugema ajalehti, kui halvasti läheb. Teitur kinnitas, et ei kõhkleks hetkegi, kui talle pakutaks sellist võimalust. Rääkisin veel MyPa ja Soome koondise väravavahi Petri Jakoneniga, kes samuti ütles, et mul on olnud nii palju häid mänge ning ma ei tohiks sugugi karta. Inglismaal viibimine tuleb mulle ainult kasuks, ka majanduslikult, ja mul ei tasu tööloa pärast endale liigset pinget võtta. Niisiis teatasin Aivarile, et ta ajaks asja edasi.

Kui ma 9. märtsil Birminghamis maandusin, oli mul Portsmouthi tööloa pärast piiril jälle väike tõrge. Sõitsime Aivariga edasi Derbysse, hotellis ootas meid Šveitsi agent Jürg von Matt, kes oli aidanud mul FC Wili saada. Järgmisel päeval toimusid läbirääkimised, kus minu poolel osalesid Aivar, Jürg ja Jerome Anderson.

Üleminekusumma oli 250 000 naela esimese hooaja eest ja kui mul õnnestub sinna edasi jääda, siis 125 000 teise ja sama palju kolmanda hooaja eest. Tavaliselt antakse tööluba üheks aastaks, et pikendust saada, tuli mul mängida 75% põhivõistkonna mängudest. Leping nägi ette, et Derby kaotab õigused minule ilma kompensatsioonita, kui tööluba ei pikendata ebapiisava arvu mängude tõttu. See kaitses minu huve, et ei juhtuks, nagu läks Portsmouthis. Seal pidin neli kuud ootama ega saanud mängida ja rikkusin meeskonnaga koos treenides seadust!

Samal päeval oli tervisekontroll ja andsin intervjuu Eesti Raadiole. Kõik käis kiiresti. Palganumbrile polnud aega isegi mõelda. Leidsin, et mul puudub õigus seda küsida. Kõige tähtsam, et sain võimaluse. Olin kindel, et raha tuleb hea mänguga ja kui nähakse, et olen rohkem väärt, siis pakutakse uut lepingut. Rahale mõeldes pole mõtet närvirakke kulutada.

Sõitsin kaheks nädalaks tagasi Küprosele, sest tööloa taotluse läbivaatamise ajal ei tohtinud riigis viibida. Tegin seal veel isukamalt trenni ja osalesin Flora kontrollmängudes. Intervjuusid tuli uue lepingu asjus anda nii Eesti kui ka Briti ajakirjandusele. Derbysse sõitsin lõplikult 25. märtsil. Järgnes see, mida kirjeldasin raamatu alguses: pressikonverents, poseerimine fotograafidele, intervjuud, möll ja melu minu ning Derby County teiste uute mängijate ümber, meie imeline debüüt Old Traffordil Manchester Unitedi vastu.

Miks siiski kõhklesin Derby pakkumist avasüli vastu võtmast? See näitab ilmekalt, kui ebakindel ma olin. Tahtsin ju nii väga tagasi Inglismaale, lahkusin sealt tõotusega ükskord naasta ja näidata, et olen hea väravavaht. Kui tuli konkreetne pakkumine, vajasin korraga mõtlemisaega ja kõrvalseisjate kinnitust, et saan hakkama ja pakutu tuleb vastu võtta. Kahtlesin, kas olen ikka valmis, kas olen vigastusest taastunud, kas olen vahepeal arenenud.»