Noortega kõrvuti õppinud Igor Prins: Haapsalu jäi mulle hinge

Igor Prins. Foto: Tairo Lutter

2014. aastal Nõmme Kaljust lahkunud Igor Prins asus treeneriameti juurde uuesti järgmise aasta sügisel, kui hakkas korraldama Läänemaa noortetööd ja juhendama sealset U17 eliitliiga meeskonda. Ootamatule kõrvalepõikele tagasi vaadates on praegu uuesti Tallinna Levadiat juhendav Prins tänulik, sest noori õpetades arenes ta ka ise treenerina.

Postimees avaldab märtsikuu ajakirjas Jalka ilmunud usutluse Prinsiga, kus Levadia peatreener räägib muuhulgas mängimisest Nõukogude Liidu koondislase kõrval, tööst koos Tarmo Rüütliga ja sellest, kuidas käib elu Levadias.

Kui Igor Prins mängijakarjäärile joone alla tõmbas, oli ta 2004. aastast alates neli hooaega Tallinna Levadia abitreeneriks ja osaline kahes Eesti meistritiitli võidus. 2008. aastal läksid senise peatreeneri Tarmo Rüütli ja Levadia teed lahku ning Prinsile tehti ettepanek meeskond üle võtta. Tulemuseks kaks järjestikust meistritiitlit. Kolmandal aastal edu ei kordunud ja Levadias ei tähenda see treenerile midagi head.

Kuid Prins leidis kohe uue tööandja Nõmme Kaljus, kelle oma kolmandal tööaastal 2012 esimese Eesti meistritiitlini viis. Kaks aastat hiljem oli ta ametist prii. See oli seni sujuvalt kulgenud treenerikarjääri tõsiseim hetk, sest teised meeskonnad olid mehitatud ja tööd Eesti tippjalgpallis polnud. Üle poole aasta töötuelu kogenud Prinsile pakkus ootamatu lahenduse Eesti Jalgpalli Liit.

«Aivar Pohlak tegi üllatuskõne ja pakkus välja kaks piirkonda, kuhu saanuksin minna noortetööd koordineerima,» räägib Igor Prins 2015. aasta suvest. «Kõige rohkem meeldis mulle see, et ma polnud üksnes arendaja, vaid sain hakata juhendama ka kohalikku eliitliiga meeskonda. Mulle oli tähtis, et sain teha treeneritööd.»

Prins tunnistab, et enne seda pakkumist oli ta isegi jõudnud mõelda noortetreeneri ametist, kuigi lootis pigem jätkata meestetreenerina: «Ega ma ise aktiivne olnud. Ma ei helistanud ega pakkunud end kuhugi. Aga selle aja jooksul sain vähemalt eneses selguse, et jalgpallitegemistest ma ei loobu ja tahan jätkata treenerina.»

Õppis sõnumi kohaleviimist ja kannatlikkust

Prins valis Läänemaa ja läks olukorraga tutvuma. Peale teiste tegemiste sai kõige südamelähedasemaks U17 eliitliiga meeskond, keda ta käis esmalt treenimas kahel korral nädalas, seejärel lisas ka kolmanda korra.

«Olin siiani tegelenud meestega, kes on paljuski valmis mängijad,» selgitab Prins. «Töö noortega erines varem kogetust. Andsin neile edasi oma teadmisi, aga õppisin ka ise. Eelkõige seda, kuidas viia vajalikud teadmised mängijatele treeningu kaudu. Õppisin, et eeltöö on vaja ära teha trennides, et nad teaksid, mida nad peavad väljakul tegema. Rääkisin ja selgitasin, üritasin sõnumit neile arusaadavaks teha. Nägin vaeva, et treeningute ülesehitus ja efektiivsus vastaks nende vajadustele ja vastuvõtutasemele. Mängu ajal platsi ääres lärmamine ei aita, asjad peab enne selgeks saama. Selle koha pealt arenesin ja kasvasin ise, varem oli treeningprotsessi kaudu õpetamine minu nõrgem külg. Sain poistega proovida ka koolitustel omandatud teadmisi.»

«Eks me alguses kompasime vastastikku üksteist,» jätkab Igor Prins. «Olen alati nõudnud treeningutel korda ja nii sealgi. Korra oli meil mängul olukord, kus poistel oli selline hihahaa-suhtumine, aga selle asja ma lõpetasin kiiresti ära. Nad said mu nõudmistest aru. Võisin vahel mõjuda kurjana, aga eesmärk oli olla arusaadav. Samal ajal sain ise hea pedagoogilise kooli suhtlemise kohta. Olen emotsionaalne inimene, aga noortega pidin end kontrollima ja õppisin, kuidas end vaos hoida. See on asi, mille võtsin Läänemaalt kaasa: suudan end praegu paremini kontrollida ka meestega töötades. Kui on vaja, siis peab kõrvalt ütlema, aga enam ma igast valesöödust, mida varem kommenteerisin, välja ei tee – need päevad on läbi, see on mõttetu.»

Igor Prins tunneb tagantjärele heameelt igast Läänemaal töötatud minutist. Ka autosõidud sinna ja tagasi andsid võimaluse mõelda ja analüüsida tehtut. Kümme kuud kestnud koostööle tuli lõpp eelmise aasta juulis, kui Tallinna Levadia kutsus oma endise peatreeneri tagasi. Prins võttis väljakutse vastu.

«Lahkumine poistest oli raske,» tunnistab Prins. «Haapsalu jäi mulle hinge. Mäletan praegugi kõigi poiste nimesid. Olen neile tänulik koosoldud aja eest ja jalgpalliliidule pakutud võimaluse eest. Ma ei käinud Haapsalus kordagi vastu oma tahtmist.»

Kõva kool Nõukogude Liidu koondislase kõrval

Mängijana sai Igor Prins hea karastuse kaheksakümnendatel aastatel, kui tõusis Eestit üleliidulistel meistrivõistlustel esindava Tallinna Spordi mängijaks. Ta mängis koos meie tolleaegsete parematega nagu Ott Mõtsnik, Urmas Hepner, Tiit Kõmper, Urmas Kaljend jt.

«Kui Hepul (Hepner – toim.) põsesarnaluu viga sai, mängisin kaitses paaris koos endise Nõukogude Liidu koondislase Vassili Župikoviga,» väärtustab Prins saadud kogemust.

Prinsil oli õnne kuuluda põlvkonda, kes sai mängida ka vaba Eesti koondises. Ainus puudus CVs on välisklubis mängimise kogemus.

«Käisin mõned korrad Soomes proovimas, aga ega see kerge ei olnud,» räägib ta. «Tollal polnud ka inimesi, kes oleks aidanud klubi otsida.»

Prins: «Rüütlilt tunnetust ei õpi»

Tarmo Rüütliga nullindatel koos töötatud aeg oli abitreeneri ametis olnud Prinsile õpetlik, aga kui küsida, mida konkreetselt ta meie kõigi aegade edukaimalt treenerilt kõrva taha pani, lausub Prins ootamatult: «Täri fenomen on selline, et sealt oli raske midagi üle võtta, sest kuidas õppida seda, kuidas tema kombel vahetusi teha! Need tõid suurt edu. Ta pani 80–90% juhtudest täppi, kui löödi võidu- või viigivärav. Inimesena olime väga erinevad, mina väljapoole, tema sissepoole elav. Muidugi murdis tema ka näppe, kui ei läinud hästi, aga üldiselt hoovas temast kogemust ja rahu. Võibolla õppisin temalt seda, et mitte teda kopeerida, ja kindlasti treeningprotsessi juhtimist. Valede asjade puhul ütles ta väga konkreetselt oma mõtted välja, mingit halli ühtlast kulgemist ei olnud. Samas oli tema olemus mitte ise probleeme tekitada. Ta suhtles mängijate kui võrdsetega, selle eest teda austati ja hinnati.»

Levadias pole aega eksperimentideks

Mullusest taas Levadiat tüüriv Igor Prins sai mõlemal korral peatreeneriks ootamatult. Esimene kord 2008. aastal polnud Levadia rahul, et Tarmo Rüütli juhendas samal ajal ka Eesti koondist, ning tegi abitreener Prinsile pakkumise.

«Olin nõus, kuigi väike vibra oli sees, sest abitreenerina paned väljakule topsikuid, aitad siit ja sealt, aga vastutus on ikka peatreeneril,» kirjeldab Prins värvikalt erinevusi töös. «Kõik käis kiiresti, aga jõudsin ka mõelda sellele, mida see koht endaga kaasa toob, sest Levadias eksperimentideks aega  ei anta.»

«Kuulsin hiljem, et ma polnud mängus midagi muutnud ja kopeerisin kõike Rüütli tehtut,» jätkab Prins. «Aga mida sa muudad, kui võidud muudkui tulevad. Mul polnud ju aegagi pikalt midagi ette valmistada. Üritasin teha neid asju, mis tundusid õiged ja mis peaks edu tooma. Kõiki asju Tarmo ajast ei saanud ka üle võtta. Kaks aastat olime edukad, hiljem läks keerulisemaks. Muidugi oli meil ka hea meeskond: kogenud Marek Lemsalu ja Indrek Zelinski, pead olid tõstmas Konstantin Vassiljev ja Aleksandr Dmitrijev.»